Pooh Blog

Arvan, et mul on kohustus kirjutada pikemalt. Nimelt oli minu isa 1944. aasta augustis Narva jõel eesliinil ja siis ka Sinimägedes, Auvere platvormil, küll mitte enam seal kõige valusamas kohas.
Märksõnapõhine reklaam Delfis – uuri järele!
Küll aga jõudis ta ühel õhtul varustusega eesliinile ja pidi hakkama hommikul tagasi minema. Eesliinil olid sel hetkel saksa keelt kõnelevad sõdurid.

Aga hommikul ärgates polnud kaevikutes kedagi — taandumine algas. Taandus ka minu isa. Tal oli õnne: nende kolonn läks Porkuni peale, aga isale paistis enne Assamalla kodumets.

Nii ta pääses. Ja võeti mõni kuu hiljem sunniviisiliselt Nõukogude sõjaväkke. Kui oli metsast redust välja tulnud.

Isa kuulus 20. diviisi koosseisu. Seega oli ta fašist. Loogiline tänapäeva Vene propagandast lähtudes. Kuna ta oli Nõukogude armees, oli ta sõjaveteran, sai korduvalt medaleidki. Nagu neid jagati.

Sellest lähtudes oli ka Nõukogude armee fašistlik…

Olengi ise alati neid –isme, pruuni ja punaseid, äärmusteks pidanud. Selle vahega, et punane tappis meeletult oma rahvast. Juba enne sõda, sõja ajal ja peale seda. Ja ärme ka unusta, et sunnitöö- ja koonduslaagrid tekkisid ikka enne Venemaal, Valge mere ääres, üsna peale punase -ismi võimuhaaramist… Hitler vaid õppis sealt.

Eesti meestel ei olnud nende -ismidega tegelikult midagi pistmist. Nemad kaitsesid oma kodu, oma naisi ja lapsi. Sest teati neid jubedusi, millega venelased 1941. aaasta taganemisel hakkama said. Ka minu isa onu lasti oma viljapõllul maha, taganejate poolt, profülaktika mõttes. Jäi lihtsalt ette…

Suuresti ka sellega on seletatav vaprus, mida Relva-SS-mundris Eesti mehed Sinimägedes ilmutasid. Teati ju, et see on viimane võimalus, pigem siis juba auga surra kui alla anda.

Aga tulijate au? Sügisel, just päev enne seda, kui isa hakkas vene sõjaväkke minema, tuli tallu kamp nõukogude vormis sõdureid. Autoga, marodööritsema, rüüstama ja tapma. Õnnetuseks neile oli isa juba mundris, just valmistus minema. Ja vint oli ka käepärast…

Et sellised siis kommunismiehitajad, kes meid „vabastasid“.

Seega vallutajate heroiseerijate kogunemine samas Sinimäel on kui mõnitus minu isale ja minule, kes me oleme Eesti Vabariigi kodanikud. Mul on kahju, et sellist asja lubatakse.

Pole välistatud, et me elame musta augu sisemuses. Taoline peadpööritav mõte on kosmoloogide järeldus, mis rajaneb meie arusaamu musta augu sisemuses toimuvast muutvale Einsteini üldrelatiivsusarvutuste modifikatsioonile.
Tänavu märtsis ajakirjas Physics Letters B avaldatud musta auku sisenevate osakeste liikumise analüüsis näitas Bloomingtoni Indiana ülikooli teadlane Nikodem Poplawski, et iga musta augu sees võib eksisteerida eraldiseisev universum, vahendab NewScientist.

“Võib-olla kujutavad hiiglaslikud mustad augud Linnutee ja muude galaktikate keskmes endast sildu teistesse universumitesse,” ütleb Poplawski. Kui tema arvutused on õiged — ja see pole sugugi kindel —, pole ühtegi tegurit, mis välistaks võimaluse, et meie universum ise asub musta augu sees.

Einsteini üldrelatiivsusteoorias kirjeldatakse mustade aukude sisemusi “singulaarsustena“ — piirkondadena, kus aine tihedus läheneb lõpmatusele. Pole selge, kas singulaarsus on tegelik mõõtmatu tiheduse punkt või lihtsalt üldrelatiivsusteooria matemaatiline ebakoht, kuna mustade aukude sees muutuvad üldrelatiivsusvalemid kasutuskõlbmatuks. Igal juhul kaotavad Poplawski kasutatud modifikatsioonid Einsteini valemitele vajaduse singulaarsuse järele üldse ära.

Oma analüüsi aluseks võttis Poplawski üldrelatiivsusteooria variandi, mida nimetatakse Einsteini-Cartani-Kibble’i-Sciama (ECKS) gravitatsiooniteooriaks. Erinevalt Einsteini arvutustest võtab ECKS-gravitatsioon arvesse elementaarosakeste spinni ehk pöördimpulssi. Aine spinni hõlmamine võimaldab arvutada aegruumi geomeetria omadust, mida nimetatakse väändeks.

Kui aine tihedus mustas augus läheneb raskestihoomatavatele suurustele (üle 10 astmel 50 kilogrammi kuupmeetri kohta), avaldub vääne jõuna, mis pärsib gravitatsiooni. See takistab aine lõpmatut tihenemist, mistõttu ei saavutata ka singulaarsust. Selle asemel, ütleb Poplawski, vetrub aine tagasi ja hakkab uuesti paisuma.

Nüüd on Poplawski veebilehel ArXiv.org avaldatud, vaidlusi tekitavaks kujuneda ähvardavas uurimuses rakendanud neid ideid aegruumi käitumise mudeldamiseks mustas augus hetkel, mil see hakkab tagasi vetruma. Stsenaarium meenutab seda, mis juhtub, kui vedru kokku suruda.

Poplawski on välja arvutanud, et esiteks ületab gravitatsioon väände tõukejõu ja surub ainet üha tihedamaks, kuid viimaks muutub tõukejõud nii tugevaks, et aine kollapseerumine lakkab ja see hakkab tagasi paisuma. Poplawski arvutused näitavad, et aegruum musta augu sees paisub kõigest 10-astmel-miinus-46 sekundiga umbes 1,4 korda suuremaks oma väikseimatest mõõtmetest.

Just selline rabavalt kiire tagasipõrge võis Poplawski arvates olla tegur, mis tekitas meile tänapäeval tuttava laieneva universumi.

Kuidas saada teada, kas me elame musta augu sees? Pöörlev must auk peaks loovutama osa oma pöördemomendist selle sees asuvale aegruumile, mis peaks meie universumis avalduma “eelistatud suunana”, ütleb Poplawski. Taoline eelistatud suund tooks kaasa Lorentzi sümmeetriaks nimetatava, aega ja ruumi liitva aegruumi omaduse rikkumise. On välja pakutud, et see rikkumine võib põhjustada neutriinode vaadeldud võnkumist ühest tüübist teiseks.

Kahjuks pole meil mõtet mustadest aukudest teisi universumeid otsima asuda. Mustale augule lähenemisel muudab kasvav gravitatsiooniväli aja liikumise üha aeglasemaks. Seetõttu moodustuks iga augusisene universum välise vaatleja jaoks vaid lõpmatult pika ajavahemiku möödudes.