Suhtlemine on võtmeküsimus, õpetavad naistekad lõpmata. Rääkige ometi teineteisega, see on teineteisemõistmise tee, soovitavad nad. — Jama, ütlen mina. On asju, millest pole mehega rääkida mitte mingit mõtet. Ja üleüldse on naiivne arvata, et rääkimine suhteid parandab.
Olgu algatuseks selgitatud, et ma ei pea silmas mitte rääkimist üleüldse, vaid ühte teatud liiki rääkimist, mis naistele nii väga meeldib. Muidugi kõnelen minagi oma mehega, ikka iga päev ja ühest ja teisest, vahel rohkem ja vahel vähem. Aga täiesti mõttetuks pean ma konversatsioone, mis algavad sõnadega “me peame rääkima”, mille eesmärgiks on teineteisemõistmise suurendamine ja suhete parandamine ning sisuks see, mida mina meie suhtest arvan ja kuidas ma ennast selles tunnen.
Iga inimene ihkab olla mõistetud ja heaks kiidetud sellisena, nagu ta on. See kehtib nii meeste kui ka naiste kohta. Ent kes algatab kõneluse sõnadega “me peame rääkima”? Ikka naine. No ja millest ta siis tavaliselt räägib, kui ta “peab rääkima”? Isegi siis, kui ta räägib vormiliselt sellest, kuidas need või teised asjad talle tunduvad, on jutuajamise mõte enamasti see, mida mees peaks teisiti tegema. Või mida mees peaks üleüldse tegema. Või — kõige halvemal juhul — sisaldab see otsesõnalist süüdistust, et mees ei tee seda, seda ja toda, või kui ta ka midagi teeb, siis valesti.
Ah ei ole tõsi? No kus ta siis ei ole. Ma tean väga vähe naisi, kes on oma mehega rahul. Millest naised omavahel räägivad? Ikka meestest. Ja peamiselt sellest, et mehed ei ole sellised, nagu nad peaksid olema — ehk siis sellised, nagu meie, naised, neid näha tahaksime.
Einoh, vahel ei ole ka mina rahul ja siis olen ma ise kah seda rääkimise asja katsetanud. Eriti kaldusin ma seda tegema siis, kui meil just parimad ajad ei olnud. No ja kas läks asi rääkimisest paremaks? Tühjagi. Mitte sinnapoolegi. Pigem vastupidi. Heaks läksid asjad hoopis siis, kui ma mehe rahule jätsin ja oma asjadega tegelema hakkasin.
Sest mida tunneb mees, kui naine alustab juttu sõnadega “me peame rääkima”? Iga mehe kõht tõmbub selle peale krampi ja ta valmistub süüdistusteks. Sest kui naine räägib sellest, millega ta rahul ei ole — ja just siis ju naine “peabki” rääkima, kui ta rahul ei ole –, siis tunneb mees ennast vastutavana. Isegi nende asjade eest, mille eest ta tegelikult kuidagi vastutada ei saagi. Näiteks naise enesetunne. No ja kui mees tunneb, et ta midagi parata ei või ja parandada ei saa, siis läheb tal muidugi närv mustaks. Ja nääklus on kerge tulema.
Isegi siis, kui mees ennast kokku võtab ja naise ära kuulab — kerge pole see ühelegi mehele, uskuge mind –, siis ta annab viimaks naisele nõu, mida too tegema peaks. Aga see on muidugi viga. Sest ega naine ei tahagi ju lahendust. Tema tahab ärakuulamist ja mõistmist, ja kui asi on eriti kehv, siis loomulikult kaasatundmist. Aga seda peab mees jällegi mõttetuks. Tema arust käib ikka nii, et kui on probleem, siis tuleb see lahendada, mitte mingisuguse uinamuina peale aega raisata.
Ja vaat selle erinevuse pärast probleemidesse suhtumises ongi see paljukiidetud rääkimine mõttetu. Tegelikult on naisel palju kasulikum ise oma tunnetes selgusele jõuda ehk teisiti: mehega tegelemise asemel endaga tegeleda. Kui naine õpib endale oma emotsioonidest aru andma, siis võib ta ühel päeval avastada, et kogu see emotsioonivärk ei ole üldsegi nii tähtis, et meest sellega pidevalt kursis hoida.
Aga rääkida on naisel muidugi vaja, seda ma ei kavatsegi eitada. Naistel nimelt on kergem asjades selgusele jõuda rääkides. Meestel käib sedasi, et nad mõtlevad mõtte valmis ja siis ütlevad välja. Aga naised saavad mõnest asjast aru alles sellest kõneldes. Mõnikord on vaja kohe mitu tundi kõnelda, et selgus saabuks. Aga mitu tundi mõnda asja arutada, mille lahendus ei paista ega paista, suudab koos naisega ikka pigem teine naine. Mehelt pole mõtet seda tahta.
Muidugi on olemas mehi, kellega on väga hea asju arutada ja ka oma tunnetest rääkida. Eriti mõnikord. Mida harvem seda ette tuleb, seda magusam see tundub. Aga elu näitab, et need pole enamasti mehed, kellega koos elada. Miks see nii on, ei mina seda tea. Minule igatahes tundub, et mehega koos on etematki ette võtta kui rääkida. Või milleks teie mehele läksite? Kas tõesti selleks, et temaga muudkui rääkida ja rääkida? Kamoon…