ANDUNUD: Karl on tõeline kung fu austaja, ta ei jäta treeningus päevagi vahele.
«Kung fust on sul väga raske kirjutada,» hoiatab väike võitluskunsti harrastaja Karl, kui saab teada mu plaanist sellest toredast hobist lugu teha. Karl lisab: «Kung fu pole hobi – see on elu!”
Kindlasti on kõik väikesed poisid, ja võib-olla ka tüdrukud, unistanud võitluskunstide valdamisest. Filmides nähtud rusikakangelased, alates Bruce Leest, on jätnud kustumatu mulje.
Meie trenni lugu algas kummaliselt. Lasteaia viimases rühmas teatas poeg, et tema tahab minna just kung fu trenni ja ei kuhugi mujale. Proovisime isaga meelitada teda küll ujumise, küll jalgpalliga, sest neid saab harrastada kodu ligidal. Üritasime pakkuda juudot, sest seal käivad ta sõbrad, kuid poisil oli kindel veendumus, et ta tahab just nimelt kung fud. Küsimuse peale, kus ta üldse seda sõna on kuulnud, tuli kiire vastus: “Filmist “Vanad ja kobedad saavad jalad alla”!” Loomulikult ei võtnud me tema soovi väga tõsiselt. Aga kutt ei jätnud jonni, pool aastat küsis ta peaaegu iga päev, et kas ma juba olen treeneri leidnud. See ei olnudki nii lihtne, sest nii noori igal pool rühma ei võetud. Tegime algust karatega, kuid siis viis juhus kokku hiinlasest võitluskunstide õpetajaga, kelle nimi on Jianguo Chang. Asi oli otsustatud. Kolm korda nädalas kolm tundi on nüüd sisustatud Hiina võitluskunsti õppimisega. Ja mitte ainult pojal.
Ka ema tiriti võitlusväljale
Esialgu tuleb küll tegelda sisemise võitlusega, sest ega trenn kerge ole. Harjutused nõuavad vastupidavust ja painduvust. Tihtipeale on tunne, et tahaks põgeneda. Kord põgenesingi tualettruumi ja nutsin lahinal enesehaletsusest.
Changi juures kung fu trennis käib õpilasi igasuguseid ja igas vanuses. Kolm noormeest, kes on vanemad ja tegijamad, samuti pisikesed poisid Karl (11), Alar (9), Enriko (7) ja Changi oma poeg Nalei (7), lisaks veel kaks neidu ja uuemad tulijad – neli noormeest.
Vanemad kung fu kasvandikud räägivad, et trenn on neile palju andnud, see arendab keha igakülgselt, lisaks aitab kontsentratsioonivõimet kasvatada, paindlikkust ja vastupidavust treenida, annab hea koordinatsiooni ning enesedistsipliini.
Changi juhendamine meeldib õpilastele seetõttu, et ta pöörab neile väga palju individuaalset tähelepanu. «Ta teeb seda trenni südamega, mitte ei ole lihtsalt üks mees, kes harjutusi ette näitab.» Neli aastat trenni teinud mehe sõnul on selle võitluskunsti harrastamine talle väga palju enesekindlust juurde andnud ning täiesti teistsuguse nägemise selle kohta, kuidas sporti teha või mis see sport üleüldse on. «Treener on eeskujuks igas asjas.»
Väike ja käbe hiinlane
… on trennis kui püssikuul. Kord tuiskab ta ühte saalinurka ja kohendab kellegi kehaasendit, siis teise nurka, et näidata käe- või jalalööki. Ta räägib omapärast segakeelt, kus on nii eesti, inglise kui ka venekeelseid sõnu. Ometi mõistavad õpilased teda sõnadetagi. Reeglina valitsebki saalis hauavaikus, mida ilmestavad aeg-ajalt kostvad sõjakad hüüatused.
Chang (50) räägib, et on harrastanud Hiina võitluskunste peaaegu terve elu. «See on sõjakunst. Siin kasutatakse lööke pealaest kuni varbaotsani. Näiteks poksis kasutatakse peamiselt käsi ja löögid toimivad ülakehasse.»
Changi sõnul ei tohtinud vanasti kung fud üldse võõrastele edasi õpetada, need sõjasaladused pidid jääma oma perekonnaliini. Nüüdseks on levinud kunst üle maailma ja koolkondi on väga palju. Kung fu populaarsemad vormid pärinevad Hiinas asuvast Shaolini kloostrist, kus mungad arendasid välja tehnikat, et end kaitsta röövlijõukude eest. Löögitehnikad on oma nimed saanud loomade ja lindude järgi. On olemas näiteks draakoni, samuti tiigri ja leopardi, kure või ka kuke ja mao koolkond.
Chang ütleb, et tänapäeval pole kung fud sõjakunstina vaja kasutada. Treeningu peamine eesmärk on kaitsta ennast ning püsida kaua noorena.
Mida trenn on sulle andnud?
Karl (11), trennis käinud veidi üle aasta: «Minu keha on palju tugevam ja haigeks jään ka palju vähem. Chang on õpetanud kõike, mitte ainult seda, kuidas ennast kaitsta, aga ka seda, mida tuleb süüa, millist harjutust tuleb teha rohkem või vähem. Teen iga päev ise kodus ka.
Kuidas trenni sattusid?
Kõigepealt hakkas mu onu t’ ai chi’s käima ja ta rääkis mulle ning siis hakkasin mina käima. Kohe meeldis. Varem olen käinud ujumas, poksimas, jõusaalis ja korvpallis ka natuke.
Kas pole raske koos täiskasvanutega trenni teha?
Ei ole. Ma arvan, et lastel on isegi natuke lihtsam, sest nad painduvad rohkem ja neil on kergem õppida, kuna neil pole teatud harjumusi välja kujunenud. Kui oled näiteks õppinud ühtmoodi, on raskem ümber õppida.
Oled oma oskusi kuskil proovinud?
Õnneks ei ole kaklemist vaja läinud. Ainult enda kaitseks ma üldse kasutaksin seda. Kedagi ise ründama ei hakka.
Kas pole tekkinud kiusatust oma võimeid proovile panna?
Ei. Selleks on mul poksikott ja tehiskaaslased (naerab).
Mis on su eesmärgid seoses kung fuga?
Põhiliselt ma tahan, et elu oleks sees ja tervis korras, aga muidugi tahaks ka tippu jõuda.
Olümpiale?
Ikka.