Pooh Blog

Viimaste nädalate uudiste põhjal jääb mulje, nagu oleks Venemaa tagasi jõudnud 90. aastate algusesse, kui tapmised Moskva tänavatel olid igapäevane asi. Ka siis olid tapetuteks sageli pankurid.

Ometi on paralleel tosina aasta taguse ajaga eksitav. Tänasega võrreldes oli Venemaa toona tohutult anarhilisem ning kriminaalsus seal palju ulatuslikum ja avalikum. Kuigi ka tollal mängis poliitika nii mõnegi mõrva juures olulist rolli, kujutas poliitika endast tookordsete mõrvade puhul siiski pigem tausta kui otsest põhjust või ajendit.

Kiire rikastumine ning selle nimel tehtud võlad või murtud kokkulepped mängisid enneaegse lõpu leidnud “ärimeeste” saatuses kindlasti otsustavamat rolli kui poliitika. Poliitika ja kõrged riigiametid olid siis pigem äri spetsiifilised vormid, sest teatud inimestele kasulikult hääletamise või otsustamise eest sai küsida raha, kõva raha, dollareid, mitte kiiresti infleeruvaid palgarublakesi. Suur osa sellest rahast, kümned ja kümned miljardid dollarid hoiustati aga välismaal, sest mine seda Venemaad ja tema valitsejaid tea, tahavad äkki ühel päeval kõike jälle “ausate ärimeeste” käes ära võtta. Ei saa Venemaal eraomanduse ja isiku puutumatust usaldada, ei saa.

Igatahes, kõik see, mis Venemaal siis toimus, oli selle riigi ajalugu ja traditsioone arvestades anomaalia. Need olid iz grjazi v knjazi (porist vürstiks) tõusnud tsaar Boriss Jeltsini perioodi kauboikapitalismi kuldajad, kus “uusi venelasi” ja peadpööritavaid edulugusid kerkis esile ning kadus nagu mustreid kaleidoskoobis. Kuigi juba siis oli selge, et igavesti see nii jääda ei saa.

Asjad hakkasidki muutuma Vladimir Putini võimuletõusmise järel. Täpsemalt: asjad Venemaal asetusid paika nii, nagu see Moskoovias tavapäraselt on olnud. Ehk et kõige mõõduks ja lähtepunktiks sai taas poliitika, impeeriumi huvid ja neid esindava kitsa oligarhilise kliki privileegid.

Just see lähenemisviis dikteeris Jeltsini ajal Moskva uute peremeeste meelest ohtlikul määral sõltumatuks muutunud regioonide taasallutamise keskusele, kriitilise ja pluralistliku pressi tasalülitamise, uue sõja vallapäästmise Tšetšeenias, stalinistliku fašismivastase retoorika kasutuselevõtu suhetes Balti riikidega, tooraine muutmise jõufaktoriks välispoliitikas ning väljakutse esitamise USA-le Lähis-Idas, Iraanis, Põhja-Koreas ja mujal.

Mis puutub hiljutistesse tapmistesse Venemaal, siis siin on konkreetsete kohtuotsuse langetamiseks andmeid liiga vähe. Ometi võib öelda, et nad mahuvad ühel või teisel moel käimasolevate protsesside raamidesse. Sest on üsna ükskõik, kas pankurite tapmise taga on kriminaalsed grupeeringud, sadulast löödud oligarhid või aina võimsamaks muutuvad eriteenistused, nii või teisiti on küsimus rahapesus ja valuuta suurtes kogustes Venemaalt väljatoimetamises. Mida kõvemini Venemaal kruvisid kinni keeratakse, seda tulusam seesugune äri ju on. Ja seda ohtlikum on nii selles osalemine kui ka selle vastu võitlemine.

Sama võime öelda ajakirjanike tapmise kohta. Taas — pole suurt vahet, kas neid tapavad bandiidid, korrumpeerunud poliitikud ja ametnikud või eriteenistused. Igal juhul on tulemuseks see, mida Kreml meediaväljaannete sõltumatust kokku ostes või administratiivselt piirates on püüdnud saavutada: tabuteemad, ajakirjanike enesetsensuur ja poliitiline korrektsus Kremli moodi.

Ent on veel midagi, mille mõrvade laine Kremlile hõbekandikul kätte toob. Selleks on ühiskonnas kasvav nõudmine korra ja julgeoleku järele ning valmisolek selle nimel piiranguid ja repressioone taluda. Vene ühiskonna sellesisulist “küpsust” demonstreerib muide kujukalt Gruusia päritolu isikute arvele võtmine. Nagu ka üldse Gruusia-vastase hüsteeria õhutamine.

Nii ongi Venemaa praeguseks tagasi oma lätete juures, milleks on absolutistlik-oligarhiline valitsemissüsteem, enda vastandamine võõrastele, siseriiklik terror, kogu ühiskonna politiseerimine, naabrite pidev ähvardamine, teiste riikide siseasjadesse sekkumine nii majanduslike, poliitiliste kui ka eriteenistuslike manipulatsioonidega ja konfrontatsioonide tekitamine geopoliitiliste võistlejatega.

Seda teades peame tõdema, et praegune Venemaa on maailmas ilmne ohuallikas. Ning kaugeltki mitte ainult oma väikestele naabritele.

Eesti hariduslisti sigines pronkssõduri teema hiljuti ja mõneti ootamatult ilmus sinna oma mõtetega ka tuntud venelane Dimitri Klenski, kes nimetas eestlaste mõttelaadi taunivalt keskaegseks. Arutleme, kas see on tõepoolest nii.

Keskaja alguseks peetakse sageli Rooma riigi jagunemist 395.a lääne- ja idaosaks. Lääneosa lakkas sisuliselt olemast peagi, kuid kestis formaalselt Saksa Rahva Püha Rooma riigina koguni 1806.aastani. Saksa impeerium oli seega midagi Venemaaga sarnast. Üks oli teatud perioodil justkui Lääne-Rooma, teine Bütsantsi langemise järel 1453 Ida-Rooma keisririigi järglane.

Kahe suure keskaegse impeeriumiga on asjad suhteliselt selged, kuid kuidas sattus Euroopas kahe suure (ladina, kreeka) kõrvale slaavi keel ja Bütsantsi järglaseks Venemaa?

Ajal, kui need kaks impeeriumi eksisteerisid, kehtis Rooma kirikus pühakeelte kolmainsus. Heebrea keel oli püha, sest seda kõneles Jeesuse sünnimaa. Kreeka ja ladina keel lisandusid Jeesuse emamaa väliste pühakeeltena, sest neid kõnelesid varasemad Euroopa kaks paganlikku kultuurrahvast, kes levitasid ristiusku oma keeles ka teistele rahvastele, ja nii laienes tohutult ladina ning kreeka keele kasutusala. Näiteks isegi Ungari riigikeeleks sai ladina keel.

IX sajandi keskel lisandus Euroopas kahele pühakeelele kolmandana slaavi kirjakeel. Nimelt olid Moraavia slaavlased kurtnud Konstantinoopolile — nad ei saa aru ei ladina ega kreeka keeles peetud jumalateenistusest. Seni olid kõik niisugused katsed pühakeelte arvu suurendada maha laidetud. Bütsants nõustus ootamatult ja saatis Moraaviasse slaavi kirjakeelt looma kreeklased Kirilli ja Metodi, kes oskasid hästi slaavi bulgaaria dialekti. Nad lõid slaavi kirjakeele tähed ja tõlkisid kreeka keelest slaavi kirjakeelde püharaamatuid.

Lääne-Rooma katoliku kirik lõpetas aga peagi slaavi kiriku tegevuse Moraavias. Kuid Bulgaarias sai Bütsantsi sallivuse tõttu sellest IX-X sajandil slaavi keelest püha- ja riigikeel. Ideoloogid läksid siis ja edaspidi isegi nii kaugele, et tunnistasid tõeliselt pühaks ainult slaavi tähtedega kirjutatud tekstid. Sest slaavi tähestiku lõid pühad mehed.

Kreeka ja ladina tähed võeti üle paganliku kultuuri ajast, järelikult ei saa neid pidada nii pühadeks nagu on seda slaavi tähed. Konstantinoopoli omale lisaks tekkis ka Bulgaaria patriarhaat ning Bulgaaria keiser pidas end peale slaavlaste ka kreeklaste valitsejaks… Bulgaaria slaavlaste ülbus lõppes riigi alistumisega Bütsantsile ja slaavi idee hakkas hääbuma, kuni selle kustumiseni. Kõigist slaavi elanikkonnaga protoriikidest said normaalsed rahvusriigid.

Vene protoriigi esimeseks pealinnaks oli Laadoga ja teiseks Novgorod. Kui riigis elas siis slaavlasi (sloveenidena), oli neid vähe ja nad ei olnud juhtpositsioonil. Riiki juhtis skandinaavia vürstisugu ja riigikeeleks oli skandi keel. 882. a. vallutas see riik Dnepri slaavlased ja tegi pealinnaks Kiievi.

Kui 980.aasta paiku sai valitsejaks slaavi orjatari Maluša ja vene vürsti Svjatoslavi poeg Vladimir ning kaasvalitsejaks tema onu pärisslaavlane Dobrõnja, võeti 988.a. Bulgaaria slaavlastelt Konstantinoopoli vahendusel vastu slaavikeelne ristiusk. Slaavi keel muutus peagi ka nii püha- kui ka riigikeeleks. Vene ideed hakati väljendama ja arendama slaavi keeles. Raske on öelda, kui suur osa oli selles varasemal skandi keeles väljendatud paganlikul vene ideel.

Paraku ei järginud Moskva metropol Bütsantsi omaaegset eeskuju. Moskva jättis oma riiki kuuluvad rahvad ilma võimalusest areneda kultuurrahvaiks. Bütsants oli omal ajal andnud niisuguse võimaluse slaavlastele — võimaluse jääda slaavlasteks ka pärast ristiusu vastuvõtmist. Moskva ei võimaldanud jääda vadjalastel vadjalasteks, vepslastel vepslasteks, karjalastel karjalasteks, merjalastel merjalasteks jne — ka pärast ristiusu vastuvõtmist, sest ta ei hakanud jumalateenistust pidama iga rahvuse omas keeles. Protsess toimis suhteliselt aeglaselt vaid seetõttu, et Moskva jättis oma riigi alamad haridusest ilma, ei rajanud koole ajal, mil Lääne-Euroopas olid need juba sajandeid olemas.

Süüdistada tuleb nimelt Moskvat, sest Novgorodi feodaalvabariigis kuni selle langemiseni Moskva saagiks 1478 said need rahvad elada rahvuselu. Ilmselt oli neist osa kakskeelsed.

Kõigele sellele, mis on ajaloos toimunud õigel ajal, ei saa me teha etteheiteid. Teine asi on, kui oma aja äraelanud keskaegset malli rakendatakse uusajal. Nagu tegi Venemaa.

Kui tänu reformatsioonile said Lääne-Euroopas alates 1517. aastast tekkida ladina keele baasil täie profiiliga rahvusriigid, siis Venemaal hakati sel ajal endiga liidetud rahvaid slaavikeelseteks venelasteks tegema. Tekib küsimus, mis siis, mis on selles olnud halba? Piisavalt palju halba on. Kas või see, et venelaseks saamine tähendas lihtrahvale harimatuks jäämist ja ka kõrgkiht ning riik tervikuna jäi arengupeetuks. Vähemalt seni on rahvusriigid võrreldes Vene impeeriumi või isegi Lääne-Rooma ja Ida-Rooma impeeriumi alusrahvaste itaallaste ja kreeklastega võrreldes majanduslikult ja kultuuriliselt kõrgemalt arenenud.

Keskaegse elu- ja mõttekorralduse reformimine tõi kaasa majanduse ja kultuuri tõusu kõigepealt seal, kus muudatusteni jõuti kiiremini ja täielikumalt (Inglismaa, Madalmaad, Saksamaa). Uusaeg on olnud rahvusriikide aeg ja vajalikud reformid läbiviinud Läänest sai tsivilisatsiooni liider. Keskaegseks jäänud Ida ei ole sellele alternatiivi leidnud ja on arengus maha jäänud. Venemaal usutakse, et alternatiivi leidmine langeb ime korras neile kaela, kuid see pole midagi muud kui keskaegsest mentaliteedist tekkinud enesepettus.

Vene idee pärineb keskajast, kuid toimib jätkuvalt. Seoses suhtega vene ideesse ei saa võrrelda ka venelaste stalinismiaegseid kannatusi eestlaste, lätlaste, tatarlaste, maride ja teiste normaalrahvuste kannatustega. Asi on selles, et kui represseeriti kellegi venelase abikaasat, lapsi, vanemaid, sugulasi, osalesid nemadki ohverdamise pühas rituaalis vene idee altarile.

Näiteks ütles V. Neborjal: „On vaja olla julge ja valmis ohverdama enda ja lähedaste elu selle nimel, mis on mingi rahvuse ideega seotud. See pole kerge, see tagab elujõulisuse…” Oma lähedase ohverdamisega vene idee altarile said nemadki, mittevabatahtlikud ohverdajad, pühaks, pühendatuks, pühitsetuks. Vene rahvas tervikuna muutus läbi niisuguste kannatuste endi arvates järjest pühamaks.

Eestlased ja teised normaalrahvad ei saanud stalinistlikku represseerimist pidada pühaks ohvritalituseks. Nad ei muutunud ka pühaks, sest ei kuulunud venelaste hulka. Nad olid vaid ohvrid. Küll aga muutis nende tapmine venelaste silmis Vene riiki üha mõjuvamaks, suuremaks, pühamaks. Just see aspekt oli ka pronkssõduri juures joomiste ja lilleohvrite südamikuks. See koosviibimine seal kujunes tõeliseks victorianaks ja uusi võite ettevalmistavaks ohvritalituseks.

Uusajale järgneval ajastul rahvuste mõte ilmselt muutub, kuid maailma kärjeline ülesehitus jääb.

Ja kui venelased tahavad Eestis jm suuremat autonoomiat, järgigu vähemalt nüüd Bütsantsi eeskuju ja andku rahvastele omakeelne haridus ning jumalateenistus. Vene keel jäägu Vene Föderatsiooni autonoomsete vabariikide teiseks keeleks ja valitsegu kohustuslik kakskeelsus nii kõrgkoolis kui ka riigiasutustes. See tähendaks, et ametiasutustes saab hakkama kohaliku keelega ja ülikoolis võib eksami anda ka emakeeles.

Vene keel jääb veel väga kauaks trükiste keeleks, sest kirjandus kulub ära ja omakeelse terminoloogiani pole mõtet paljudel aladel pürgida. Lõpuks võiks vene keelele jääda Ida-Euroopas „ladina keele staatus”. Loomulikult oleks ka vene keele Vatikan suurem roomlaste omast. Et lõpuks ometi saaks vene ideega arenematusele määratud rahvad areneda tõelisteks kultuurrahvasteks.