Oletame, et olete viimastel aastatel vahetevahel käinud aitamas üht saja-aastast vanaprouat. Siis saite teate, et ta on surnud. Kuna ainuke pärija oleks olnud tema poeg Hans Jörg ja too jäi viimase sõja ajal teadmata kadunuks, siis on proua oma pärijaks määranud teid.
Ja on, mida pärida — umbes 40 miljonit maksev kinnistu Tallinnas. Kui olete vaevalt toibunud sülle langenud rikkusest ning asunud pärandust vastu võtma, tuleb teile kohtukutse. Nimelt on Venemaalt välja ilmunud proua 80-aastane poeg Hans Jörg ning nõuab pärandust endale. Tema nimi on hetkel küll hoopis Ivan Semjonov, aga ta väidab, et pidi sõja ajal olude sunnil omale uue nime võtma ning kõik dokumendid selle kohta on kadunud.
Kohtus esitab ta tõenditeks kaks fotot kadunukese fotoalbumist, millel too on oma kahe nädala vanuse pojaga. Teile teeb see nalja — pole ju võimalik kindlaks teha, kas too kahenädalane laps on seesama inimene kui praegu 80-aastane mees. Tõendamiseks oleks vaja esimesest eluaastast fotot igal kuul ning edasi igal aastal. Nii näeks muutust sujuvalt ja äratuntavalt ning oleks võimalik õiget otsust teha. Fotosid võiks olla ka hõredamalt, kuid sel juhul peaks iga järgneva foto pealt ikkagi olema võimalik sarnasus kindlalt ära tunda. Nii arvate teie.
Aga teie ehmatus on suur, kui kohus arvab, et fotod on piisav tunnistusmaterjal, sest sarnasus on ilmne — kaks silma, kaks kõrva, nina ja suu. Ning erilised tundemärgid — mõlemal isikul puuduvad hambad ning juuksed on väga hõredad. Vanuselist pildirida ei pea kohus vajalikuks, sest on kindel, et see pildirida viiks ikka sama tulemuseni välja.
Püüate protestida, kuid teid ei võeta kuulda. Olete kindel, et kohtunik oli kinni makstud ja sai endale osa sellest 40 miljonist, mis on nüüd teie jaoks kadunud. Arvata võib, et olete pettunud nii kohtus kui ka riigis, kus on sellised kohtud. Nädal hiljem linnas liikudes kuulete ühte prouat teisele ütlemas: „Kas sa lugesid lehest lugu 40 miljoni pärimisest? Raha ajab ikka inimesed päris lolliks. Kõik oli must valgel fotodega tõestatud, aga üks tüüp ikka protestis ja tahtis lihase poja käest pärandust endale kiskuda.“
Tahaksite sellele naisele karjuda, kas ta oma silmaga neid tõestusi must valgel näinud, aga loobute. Nagunii saaksite vastuseks, et kohus on otsustanud ja ajakirjandus on uurinud — järelikult on tõde selgunud.
On olemas üks kummaline nähtus. Inimesed, kes on muidu normaalse kriitikameelega ja võtavad tavaliselt tõsiselt ainult korralikult argumenteeritud väiteid, kaotavad evolutsiooniteoooriaga kokku puutudes ootamatult kriitikameele. Kui küsida neilt tõestust evolutsiooniteooria paikapidavuse kohta, siis kirjeldavad nad lihtsalt seda hüpoteesi, esitavad uusi hüpoteese või räägivad teaduslikest avastustest, millel ei ole Darwini evolutsiooniteooriaga midagi pistmist.
Seetõttu tundub evolutsiooniteooria olevat pigem religioon kui teaduslik hüpotees. Selle pooldajad lihtsalt usuvad, et see on õige, nad vajagi selle uskumiseks mingeid tõendeid. Nad lihtsalt tahavad seda uskuda.
Aga kui kriitikameel säilitada? Meil on kerge aru saada, et võrreldes vastsündinu pilti kõrgesse vanusesse jõudnud inimesega ei ole võimalik kindlaks teha, kas tegu on sama inimesega. Ehk teisisõnu: kas möödunud aastate rida on muutnud selle beebi just selliseks vanuriks. Samas julgeme väita, et on võimalik koostada selline fotode rida, mis võimaldab näha inimest muutumises ja teda ära tunda. Meil on selleks isiklik kogemus — perekonna pildialbum.
Sarnaselt väidab evolutsiooniteooria, et elusorganismid on aja jooksul läbi teinud muutused ja neist on välja kasvanud täiesti uued looma- ja taimeliigid. Võiksime luua selle kohta sellise humoorika näite, et oli siga, aga miljonite aastatega muutus käoks. Lihtsalt võttis kaalus alla ja kasvatas suled selga.
Võiks öelda, et tobe näide, aga evolutsiooniteooria esinebki samast klassist näidetega ilma midagi tõestamata. Võetakse mingi organism ja öeldakse, et miljonite aastatega on ta muutunud, näete, selliseks. Usu või ära usu. Aga tõestuseks oleks vaja „fotode“ seeriat, kus me näeksime veenvalt ja äratuntavalt muutumise protsessi. Nendeks fotodeks saaksid olla fossiilid. Kuid need leiud ei ole andnud mingeid „fotode“ seeriaid. Miks peaks siis keegi olema nii kergeusklik ja tõeks võtma, et „siga“ muutus „käoks“, kui see on ainult evolutsiooniteooria fännide fantaasia.
Teine küsimus on elu tekkimine maal. Kuidas tekkis esimene ainurakne elusorganism? Kui väidetakse, et see tekkis iseeneslikult, siis tuleks seda protsessi kirjeldada, ja kui see sai sündida loodusjõudude juhuslikus meelevallas, siis saaks seda laboratooriumis kindlasti järele teha.
Ja ma ootaksin evolutsiooniteooria ideoloogidelt, et nad oma väidete kinnituseks laboratooriumis Mendelejevi tabeli elementidest ühe elusa raku meisterdaksid, kasutades selle protsessi täidesaatvaks jõuks kunstlikult tekitatud loodusjõudusid. Kahjuks seda ei juhtu, sest teaduse arenedes avaneb järjest enam meile arusaam, kui keeruline asi on üks rakk.
Rakk on näiteks selline „masin“, mis muu hulgas suudab valmistada iseenda koopia. Inimesed ei suuda kunagi valmistada sellist masinat, mis suudaks iseenda koopiat valmistada. Ja selline geniaalne „masin“ ehk rakk väidetakse olevat juhuslikult tekkinud?! Tõendeid paluks.
Hiljuti tormas osa inimesi oma kroone muudeks vahetama, sest kroonid pidi devalveeritama. Neile inimestele piisas tõendiks, et vastav teade seisis Öise Vahtkonna kodulehel. Tragikoomiline lugu inimeste kergeusklikkusest. Aga millal lõpeb kergeusklik suhtumine Darwini evolutsiooniteooriasse? Ehk siis, kui hakatakse küsima tõendeid selle teooria paikapidavuse kohta. Kes neid juba küsinud on, nende jaoks on see teooria ka oma võlu kaotanud.
Aivo Lill.