Eesti ja Soome on valinud julgeoleku tagamiseks erinevad teed — Eesti on liitunud NATO-ga, Soome mitte. Sellele vaatamata tehakse kaitsealast koostööd ja aeg-ajalt kerkib üles Läänemere kaitsekoostöö teema laiemalt. Viimati püüti Balti Liitu luua enne Teist Maailmasõda, kuid Poola-Leedu vastuolude, Soome põhjamaiste pürgimuste ja Vene sõjaväeluure eduka vahelesegamise tõttu jäid plaanid katki.
03.01.08 tegi Soome president Tarja Halonen avalduse, et jagab Rootsi välisministri kontseptsiooni, mille kohaselt Põhjamaad ja Balti riigid peaksid tegema riigikaitse alal senisest tihedamat koostööd. Rootsi välisministri Carl Bildti sõnul (02.01.08 Dagens Nyheter) peaksid Põhjamaad, arvestades senist organisatoorset kuuluvust, tõhustama omavahelist koostööd, sest see vastab uutele julgeolekuväljakutsetele paremini kui NATO-liikmelisus. Bildt kritiseeris samas artiklis Venemaa autoritaarset arengusuunda.
Põhjamaadest kuuluvad Soome ja Rootsi Euroopa Liitu, Norra kuulub NATO-sse ning Taani on mõlema organisatsiooni liige. Eesti, Läti, Leedu on nii EL-i kui NATO liikmed. Seega seitsmest kõnealusest riigist viis on NATO liikmed.
NATO-ga liitumise teema on Soomes olnud NSV Liidu lagunemisest saati peaaegu tabuteema, samamoodi nagu diskussioon Soome tegelikest julgeolekuriskidestki. Isegi presidendi ja Eduskunna valimistel on fikseeritud teatud julgeolekupoliitilised teemad, millest avalikult ei räägita.
Tõeline skandaal tekkis, kui Soome kaitseminister Jyri Häkämies julges oma USA-visiidil (06.09.07) öelda välja Soome kolm suuremat turvariski: Venemaa, Venemaa ja Venemaa. Terve Soome tipppoliitikute plejaad tormas seda ümber lükkama. Venemaa näpuviibutused NATO-ga liitumise suhtes võeti aga vastu vagalt vaikides. “See (Soome NATO-sse astumine — H. P.) oleks väga raske uudis ja raske otsus meie maale. … Soome kaotaks osa oma suveräänsusest. Venemaa hakkab suhtuma Soomesse teisiti,” kinnitas saatkonnanõunik Vladimir Kozin 16.07.07 MTV3-le.
Soome ei julge Venemaast rääkidagi
Soome ametliku jaanalinnukäsitluse järgi ei kujuta üha enam demokraatiast eemalduv ja staliniseeruv Venemaa endast vähimatki julgeolekuriski. Ja seda hoolimata faktist, et Venemaa on taganenud Euroopa tavarelvastusleppest, taastanud strateegiliste pommitajate lennud, aktiviseerunud lennuväe ja allvelaevastiku tegevuse Põhjameres, suurendab vägesid oma läänepiiril, kavandab Nord Streami gaasitoru varjus Läänemere militariseerimist ning plaanib aastaks 2015 kulutada ainuüksi sõjaliseks otstarbeks tervelt 143 miljardit eurot. Võrdluseks, Soome Vabariigi aastaeelarve on 48 miljardit.
Kuigi küsitluste järgi suureneb NATO-ga liitumise pooldajate hulk Soomes aastast aastasse, on reaalsust eiraval iseseisva kaitse käsitlusel Soomes üllatavalt suur toetus. Siduda ennast Soome ei soovi, avalikku debatti NATO teemal samuti mitte. Eduskunna väliskomisjoni esimees Pertti Salolainen tõdes Helsinkin Sanomatele, et NATO tee näib olevat kinni, kuid samas leidis ta, et kaitsealast koostööd Läänemere regioonis võiks siiski edendada.
Sellele oponeerib teravalt Soome peaminister Matti Vanhanen, kes kinnitas ajalehes Uusi Suomi 04.01.08, et Soome eesmärk ei ole laiendada kaitsealast koostööd Läänemere regioonis, kuna Baltimaad, Poola, Saksa ja Taani on NATO liikmed. Oma netipäevikus tõrjub ta nägemust, nagu oleks Bildti poolt välja pakutud Põhjamaade kaitsekoostöö asenduseks Soome NATO- liitumisele, tegemist olevat vaid uute riskide — terrori- ja keskonnaohtude tõrjumisega.
”Sellist koostööd, millest Bildt rääkis ja millest Soome on kõnelenud, vajame sõltumata sellest, kas oleme sõjalise liidu liikmed või mitte,” kirjutab Vanhanen oma netipäevikus. Ta leiab, et Soome ei peaks NATO-sse kiirustama. Sedasama rõhutab ka välisminister Ilkka Kanerva Turun Sanomates. Lausa uskumatu kramplikkusega väldivad mõlemad oma sõnavõttudes Venemaa ja temaga seotud julgeolekuriskide mainimist.
Kas tegemist on presidendi (kes räägib siiski kaitsekoostööst) ning pea- ja välisministri lahkarvamusega või lihtsalt erinevate väljendusviisidega NATO-suunalise liikumise peatamiseks, seda näitab aeg. Toetumine erapooletule Rootsile on aga puhas enesepettus — pole kahtlustki, et kriisiolukorras ajalugu kordub.
On selge, et Soome, nagu Eestigi, ei suuda üksinda üleval pidada tulevikuväljakutsetele vastavaid efektiivseid ja piisavaid kaitsesüsteeme, ammugi üksi vastu pidada välisele relvastatud agressioonile, kuigi meie kaitsevõimet ei saa võrreldagi. Koostöö on vältimatu, ja mida laiapõhjalisem see on, seda parem.
„Modernses sõjas tugeva vaenlase vastu variseks Soome ilma välise abita kokku nädalaga, võib-olla juba päevadega,” kinnitas kaitseministeeriumi endine kantseleiülem, kindralleitnant Matti Ahola 02.12.07 Alma Mediale antud intervjuus, „Abi kindlustamiseks ei ole meil olemas mitte mingeid vahendeid.”
Kas asi just nii hull on, kuid Soome kaitse üks nõrku külgi on näiteks õhujõudude Hornet-hävitajate rakettrelvadega varustatus. Neid jätkub igale hävitajale vaid üheks lahinglennuks, juurde saab neid kriisisituatsioonis aga vaid NATO liige olles. Sama probleem puudutab ka muud varustust. Ka Teises Maailmasõjas ei oleks Soome hakkama saanud ilma Saksamaa relvaabita, tänapäeva sõjast rääkimata.
Topeltkaartidega mängitakse teadlikult
Tegelikult ei ole Soomel NATO-liikmelisusele alternatiivi. Seda mõistavad ka põhjanaabri kaitsejõud — nende relvastus on üle viidud NATO standarditele. Soome välisministeeriumi raport kõneleb sama, kuid kindralleitnant Ahola sõnul on president keelanud selle kasutamise valitsuse NATO-teemaliste otsuste tegemisel.
President Tarja Halonen ei ole aga oma sõnade järgi näinud ühtegi liitumist pooldavat dokumenti (Suomen Kuvalehti 23.11.07). Kaitsekoostöövõimaluste suurendamist NATO-sse kuuluvate Balti riikidega on arutatud, NATO rahupartnerluse raames üht-teist ka tehtud, kuid poliitilist julgust otsustada pole. On ju Soome poliitiline eliit paraku sama, mis finlandiseerunud Koivisto aegadel, mil Soome laulis Moskva taktikepi järgi.
Soome president näeb võimalikku arengut piirkonna õhuruumi valvamisel, milles NATO ja Põhjamaade vastastikune panus võiks olla tõhusam ja suurem. Samas võiks ühildada näiteks ka maa- ja merepiirivalve tegevust, kaitseuuringuid, relvatootmist, logistikat, relvahankeid jne. See kõik on nn. pehme kaitsealane koostöö, mis ei eelda veel otsest sõjalist liitumist. Ühised huvid on koostöö kindlaim alus.
Kuigi Soome on meie kaitsejõudude ülesehitamisel andnud Eestile hindamatut abi, nii materiaalselt kui ka oskusteabe ja koolituse kaudu, ei tohi unustada, et Balti riigid on täna NATO liikmed ja otsustamatult hallis tsoonis kõikuv Soome nõrgendab paratamatult meie julgeolekut. Eesti ja Läänemere regiooni julgeolek võidaks palju, kui meie põhjanaaber alliansiga liituda otsustaks.
Rootsi on mugavalt end Soome selja taga sisse seadnud ja likvideerib tasapisi oma sõjalist võimekust, uskudes juba iganenud seisukohta, et tänapäeva julgeolekuriskid peituvad üksnes ülemaailmses terrorismis ja keskonnaohtudes. Rootsi erapooletus ja NATO-st eemalehoidmine on pigem poliitilise korrektsuse sildi all sooritatav ühiskondlik enesetapp kui julgeolekugarantii. Teises maailmasõjas ei päästnud Rootsit okupeerimisest mitte tema erapooletus, vaid sõjalised hetkerealiteedid. Vajadusel oleks Rootsi kõhklematult okupeeritud — vastavad kavad olid mõlemal poolel tehtud. Ümberringi toimuv, eriti Venemaa murettekitav käitumine, lihtsalt sunnib nii Soomet kui Rootsit varem või hiljem ümber hindama tegelikud riskid ja astuma mingeidki samme.
Kuid kas Bildt püüab hallist tsoonist välja pääseda või sinna hoopiski sügavamalt sukelduda ja alati Rootsi poole piidlevat Soomet kilbina kaasa tõmmata? Kas Haloneni marginaalsele foorumile (Turu töötute seltsile) tehtud avaldus kaitsekoostöö arendamisest on silmade avanemine ja samm NATO poole või hoopis asendustegevus NATO-st eemalejäämiseks? Seda me veel ei tea.
Teame aga, et Soome poliitikute meelest on kõige tähtsam suhted Venemaaga. Alles see oli, kui endine peaminister, Eduskunna esimees, Paavo Lipponen kritiseeris Eestit isegi Gruusia, Moldaavia ja Ukraina demokraatlike protsesside toetamise eest, kuna see kahjustavat suhteid Venemaaga. Loomulikult on ka Soome NATO küsimus otseselt seotud Venemaaga. Samuti Läänemere kaitsekoostöö. Minevikku pilku heites võiks soomlased meelde tuletada, et Rootsi ja Soome kaitsekoostöö ja riikide liit jäi korra juba Venemaa survel katki. Mida arvab Venemaa Põhjamaade ja Balti riikide kaitsekoostööst täna?
Alma Media küsib: “Kas ülemjuhataja (president Tarja Halonen — H. P.) mängib rahvusliku julgeolekuga riski peale, kuigi sõda näib olevat väga ebatõenäoline?” Kindralleitnant Ahola vastab: ”Selline mulje jääb küll. Ta teab kõiki fakte, selles ei ole kahtlustki. Samuti teab peaminister. Täiesti ilmselt ja teadlikult mängitakse topeltkaartidega.”