Ajalooteaduste doktori, Venemaa riikliku humanitaarinstituudi professori Jelena Zubkova äsja ilmunud raamat “Baltikum ja Kreml” keskendub Kremli ja Moskva arusaamadele Eesti, Läti ja Leedu vabariikide sovetiseerimisprotsessist. Monograafia on üheks esimeseks üllitiseks Vene kirjastuse ROSSPEN ajalooliste monograafiate sarjast “Stalinismi ajalugu”.
Jelena Zubkova kõneles Vene Delfile neist teemadest ning Eesti ja Venemaa seostest, siin ilmub intervjuu lühendatult.
Teie raamatu ilmumist võib võtta kui konjunktuurset käiku või turundusnippi, sest on ju Vene-Eesti suhted muutunud just viimastel aegadel väga palavaks. Kuidas sündis selle raamatu idee?
Ausalt öeldes langesin professionaalse uudishimu ohvriks. Töötan väga palju arhiivides, ja kord, nii kümne aasta eest, kui tuhnisin Venemaa riiklikus sotsiaal-poliitilise ajaloo arhiivis (endine partei keskarhiiv — toim), avastasin, et eksisteerivad Venemaa Kommunistliku ja bolševike partei Keskkomitee eribüroode dokumendid Läti, Leedu ja Eesti kohta. See hakkas mind meeletult huvitama — sääraste eribüroode olemasolust polnud mul aimugi.
Ühtlasi tekkis mul küsimus: miks ei tegele selle teemaga ka mõni teine ajaloouurija. Arhiivis käis toona huvilisi palju, nad uurisid materjale kõigi kolme Balti riigi kohta, kuid esmajoones huvitas neid küüditamine. Ja vaatamata kõikidele poliitilis-emotsionaalsetele tormihoogudele, mis on meist vahepeal üle käinud, ei tegele Baltikumi teemaga Venemaal mitte keegi. Minu uudishimust kasvas välja sügav huvi ja tõsine tegelemine selle asjaga.
Ega ma alustades töö mahtu ja ülesande suurust ette ei kujutanud. Isegi seda ei osanud ma arvata, et sellele teemale nii palju aega kulub. Kui oma tööga juba poole peale olin jõudnud, puhkes kogu see kirgedemöll (pronkskriis — toim). Ajaloolase jaoks pole see põrmugi meeldiv, kui poliitika sekkub ainevaldkonda, millega ajaloolane tegeleb. Tean, et mu raamatut loetakse nüüd just selle pilguga, ehkki ma ise seda üldse ei tahaks.
Esinedes Saksamaal ühel konverentsil ettekandega Balti riikide sovetiseerimise teemal, tõusis pärast ettekannet püsti üks kuulaja, elatunud saksa härrasmees, ning küsis: “Väga huvitav ettekanne oli. Sain kõigest aru peale ühe asja. Kelle poolt olete teie?”
See küsimus määrabki minu seisukoha: ajaloolasel pole õigust ühte või teist pool esindada. Kui mul see korda läheb, võib mu tööd õnnestunuks pidada.
Kuidas ikkagi toimus Balti vabariikide liitmine NSV Liiduga, kui vaadelda juriidilisest seisukohast?
Kõikides nendes “ajaloo tõlgendamise lahingutes”, mida peetakse poliitilisel pinnal, pole kumbki osapool, ei Eesti ega Vene oma, teinud ettepanekut laua taha istuda ning kõigepealt terminites ja arusaamades kokku leppida. Näiteks, mida peetakse silmas, kui räägitakse liitumise legitiimsusest, okupatsioonist, annekteerimisest jne. Praegu ollakse tupikus peamiselt selle pärast, et mõlemal poolel on asi enda meelest selge.
Viimase kümne aasta jooksul on publitseeritud mitmeid köiteid dokumente, seega — dokumentaalne baas on meil olemas. Eestis ilmus näiteks “Valge raamat”, Venemaal on ilmunud palju väärtväljaandeid, näiteks “Täievolilised esindajad teatavad…”, mis põhineb välisministeeriumi dokumentidel. Seal on kogu 1940. aasta sündmustik nagu peo peal.
Kui neid dokumente lugeda, siis on selge, et nõukogulik kontseptsioon Eesti, Läti ja Leedu vabatahtlikust astumisest NSV Liitu ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Selge on, et Eesti liitumise protsess NSV Liiduga ei olnud legitiimne, vaatamata kõikidele vastavatele paberitele, mis allkirjastati. See oli ilma igasuguse kahtluseta anneksioon.
Rahvusvahelises õiguses on olemas anneksiooni definitsioon — see on ühe riigi sidumine teise riigiga ilma esimese riigi nõuolekuta. Kuidas Eesti nõusolek saavutati, kui tohutut survet selleks avaldati — see on nendes dokumentides selgelt näha.
Kuivõrd tõsine oli sõjaline ähvardus? Kas NSV Liit oli valmis alustama Eesti vastu sõjalist tegevust, kui Eesti keeldunuks baaside lepingust? Või laskis Eesti end ähvardustest heidutada ning oleks tegelikult võinud jääda iseseisvaks?
See küsimus oli, on ja jääb lahtiseks — nii nagu minevikus, nii ka nüüd. Asi on selles, et NSVL kasutas oma sõjaväge hirmutamiseks, kuid tegelikult ei kavatsenud ta Eestiga sõda alustada. Ent vene ajaloolane Mihhail Meltjuhhov avastas vene arhiividest dokumendid, mis tõendavad, et sõjaline surve läbis kogu läbirääkimiste protsessi. Piiril toimunud sõjalised ettevalmistused olid täiesti reaalsed, kindralstaabis oli lepingu allkirjastamise momendil olemas sõjalise sissetungi plaan Eestisse — ja selline plaan pole asi, millega blufitakse. Sõjaline surve oli täiesti reaalne.
Vaevalt et Eesti Vabariiki saanuks NSV Liiduga liitmise ajal nimetada demokraatlikuks. Konstantin Pätsi rolli tõlgendatakse Eestis viimasel ajal mitmeti, selle tõenduseks on eelmisel aastal Eestis välja antud Magnus Ilmjärve uurimus “Hääletu alistumine”. Millist rolli teie uurimuses mängis see, et Eesti Vabariigil oli autoritaarse riigi tunnuseid, ehkki ta polnud nii totalitaarne nagu Nõukogude Venemaa?
Küsimus, kui suur oli Pätsi režiimi osakaal sovetiseerumise protsessis, on väga tähtis ning nõuab kompetentseid hinnanguid. Mis puutub autoritaarsetesse režiimidesse, siis neid leidus tollal terves Euroopas ja Pätsi režiim polnud ses suhtes erandlik.
Teisalt on ilmselge, et niisugune riigikord loob poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed eeldused, mida läheb vaja arenemiseks autoritaarse ja juba palju julmema riigimudeli suunas.
Kõige esimesena ei väljendand mõtet, et Balti vabariikide valitsused lõid oma autoritaarsusega soodsa pinnase nende sovetiseerimiseks, muide mitte Ilmjärv, vaid saksa ajaloolane Ervin Oberlender, kes tuli selle mõttega välja juba 90. aastatel.
Ta pidas silmas selliseid momente nagu mitmeparteilise süsteemi puudumine, majanduse riigistamine, karm tsensuur (viimane oli eriti iseloomulik Eestile, sest ega ilmaasjata ei nimetata Pätsi ajastut vaikivaks ajastuks).
Samasse ritta kuulub rahvuslikkuse ideoloogia ületähtsustamine ja kõige ja kõigi estoniseerimine, lisaks jäik hariduspoliitika, mida ilmutati ülikoolide suhtes. Nii et eeldused olid loodud.
Eestis on ajaloolane, kes osaleb aktiivselt poliitikas — Mart Laar. Nii mõnedki tema uurimused tegelevad repressiooniteemaga. Vene pool pole nende töödega ametlikult polemiseerima hakanud, kuigi noorel vene ajaloolasel Aleksandr Djukovil ilmus hiljuti raamat “Genotsiidi müüt”, milles ta lükkab umber nii Laari uurimustes ära toodud arvud kui ka järeldused eestlaste seas toimunud genotsiidi kohta.
Mis puutub repressioonide suurusesse, siis siin tuleb veel palju-palju materjale läbi lugeda. Üldiselt võib märkida: ülevaatlik statistika on meil enam-vähem olemas. NKVD ja KGB ning siseministeeriumi statistikaandmed räägivad üksteisele vastu, mis siis, et laias laastus on represseeritute arvus kokku lepitud.
Mis puutub terminisse “genotsiid”, siis see on praegu väga populaarne. Näiteks ka Ukraina on esitanud Venemaale pretensioone seoses genotsiidiga — tervet maad haaranud näljahädaga. Ent sedasorti definitsioonidesse tasub suhtuda väga ettevaatlikult. Baltikumi sovetiseerimise puhul kasutati siiski teistsugust tegevusloogikat. Repressioonide eesmärgiks oli territooriumi muutmine poliitiliselt lojaalseks.
Samasugused aktsioonid toimusid 20. aastatel Venemaal, ja siin pole isegi midagi välja mõelda, võrreldage omavahel 1941. aastal Eestis küüditatute nimekirju nimekirjadega, kus on loetletud need, keda represseeriti 20. aastatel Venemaal. Mõlemas on ühtmoodi esindatud “endise aja esindajad”, politseiametnikud, vaimulikud — samad elanikkonna kihid.
Kui teil oleks näidata dokumente, milles on kirjas, et Stalin kavatses hävitada eestlased kui rahvuse või näiteks tahtis likvideerida luteri vaimulikud — siis see oleks genotsiid. Sellised dokumente aga pole, ja seda seetõttu, et Stalini eesmärgid Baltikumis olid teised. Stalin ehitas impeeriumi. Seetõttu ei käsitlenud ta Eestit kui mingit võõrkeha.
Impeeriumi ülesehitamine on meeletult kulukas projekt, seda igas plaanis — majanduslikult, moraalselt, tehniliselt. Oleks hea, kui nüüdisaegse Vene impeeriumi ülesehitajad seda enesele aeg ajalt meelde tuletaksid — stalinliku impeeriumi eest ei tulnud väga kallilt maksta mitte ainult eestlastel, vaid ka kõigil teistel. See oli äärmiselt kulukas ning ebaefektiivne projekt, eriti kui vaadelda seda vaid ühena Satlini “suurhoonete” seas.
Stalinit on peetud XX sajandi kõige edukamaks Venemaa riigijuhiks. Olete selle hinnanguga nõus?
Venemaa ajakirjanikud on õigusega tähendanud, et kui lugeda Aleksander Filippovi toimetatud tööd “Raamat ajalooõpetajatele”, jääb Stalinist mulje kui efektiivsest mänedžerist. Ka paljud vene ajaloolased arvavad, et Balti vabariikide ühendamine oli dikteeritud riiklike huvide poolt ja julgeolekukaalutluste tõttu — Euroopas käis samal ajal juba sõda. Selle arusaamaga võib nõusse jääda, aga sealjuures jäetakse küsimata, kuidas näeb seda probleemi teine osapool — Eesti ja eestlased. Tegemist on imperiaalse mõtteviisi näitega.
Kas Balti riikide annekteerimine oli julgeoleku huvides hädavajalik? Kas olnuks võimalus piirduda lihtsalt baaside lepingu sõlmimisega?
Iseenesest oli 1940. aasta ultimaatum, mis lõpuks Baltimaade allaneelamiseni viis, paljuski dikteeritud olukorrast Euroopa sõjateatris, kus jõudude vahekord kippus otsustavalt kalduma Saksamaa suunas. Kõik dokumendid tõestavad, et otsuseid tuli tollal vastu võtta väga kiiresti. Baaside leping ei rahuldanud enam Stalinit. Ja teate, mispärast? Juba päris algusest peale oli lepingu elluviimisega raskusi, mõlema poole süül, muide.
Eesti valitsus lubas punaarmee väed oma riigi territooriumile, kuid seejärel sai alguse mitmeid kuid kestnud protsess, mille käigus tegeldi kõikvõimalike täpsustustega: üüritasud, elamiskohad ja –tingimused, varustamine toiduainetega jne. Mitmes mõttes selgus, et lepe jäi täitmata. Kuna Euroopa sõjateater sundis Stalinit kiirustama, otsustas ta nähtavasti mitte enam läbirääkimisi pidada, vaid selle sõlme läbi raiuda.
Kuivõrd uus riigikord Eestis toetust leidis? Mida kõnelevad selle kohta teie uuritud dokumendid?
Eestimaal oli olemas vasakpoolsuse traditsioon, oli kommunistlik partei, ehkki selle tuumik — peaaegu 200 inimest — istus 14 aastat vanglas, kust nad kõik 1938. aastal amnestia käigus välja lasti.
Tegemist oli äärmiselt ebatavalise kommunistliku parteiga, ainsaga, mis ei olnud Moskva Kominterni mõjuväljas. Eesti kommunistid istusid vanglas, trükkisid seal oma ajalehte, vaidlesid millegi üle — ja niimoodi vormus uus poliitiline eliit.
Esimese nõukogude aja Eesti poliitiline eliit oli omas ajas igas suhtes fenomen, kahju, et Eestis tema esindajad eriti kellelegi huvi ei paku. Sest Hendrik Allik, Arnold Veimer, Hans Kruus — nad olid kõik äärmiselt väljapaistvad isiksused. Nad ei asunud nõukogude võimu teenistusse ju raha ega privileegide pärast, neil inimestel oli väga selge ideoloogiline tegutsemismotiiv.
Need inimesed tõusid pärast sõda Eestimaa kommunistliku partei etteotsa ja osutusid suuremalt jaolt 1950. aasta puhastuse ohvriteks. Kuid neid oli vähe, asjatundjate arvates polnud Eestimaal kommuniste rohkem kui tuhat inimest.
Kuid fakt, et neil puudusid otsesed sidemed kominterniga, viis selleni, et Eestis polnud inimesi, keda Moskva oleks võinud jäägitult usaldada. Ja need, kes Eestis seetõttu kõrgetele ametikohtadele pandi, saavutasid oma kõrge positsiooni ainuüksi tänu sellele, et kedagi teist polnud võtta.
Kui lugeda Ždanovi märkmeid, kes komandeeriti uue valitsuse moodustamiseks Eestisse, siis esinevad kogu aeg ühed ja samad nimed: Kruus, Andresen, Semper, veel mõned — ja kogu lugu. Ja neidki inimesi oli liiga vähe. Kruus oli ju samal ajal nii välisminister kui ka teaduste akadeemia president.
Pealegi ei tohiks unustada, et vasakpoolne liikumine oli väga rahvusliku orientatsiooniga. Tänapäeva Eestis on neile kõigile külge kleebitud kollaborandi märk, minu jaoks on see aga väga küsitav. Tegemist oli inimestega, kes esindasid hoiakut, mida pärastsõjaaegses Euroopas hakati kutsuma “rahvuskommunismiks”. Ja usun, et nn stalinliku generatsiooni esindavad Eesti kommunistid olid rõhuvas enamuses niisugused “rahvuskommunistid”.
Need olid inimesed, kes esindasid teistsugust poliitilist kultuuri, kes lisaks lugesid väga tähelepanelikult nõukogude seadusi ja tegutsesid absoluutses vastavuses nende seadustega. NSV Liidu rahandusminister Zverev pidi vahkviha kätte lämbuma, kui vastuseks tema direktiividele saabusid Lätist ja Eestist sõnumid, et see või teine küsimus kuulub vabariiklikku kompetentsi, st ühtäkki hakkas oma jõudu ilmutama mingi rahvuslik eliit, kes luges nõukogude seadusi ja tegutses vastavalt selle õigusruumile.
NSV Liidus ei tuntud niisugust mõistet nagu “õigusruum”, selle asemel lugesid isiklikud kontaktid, omavahelised kokkulepped, kehtis õiguslik salaruum. Ent esimese põlvkonna eesti kommunistid mõtestasid oma käitumist just nimelt proletaarse internatsionalismi valguses, nende jaoks olid Eesti ja Moskva praktiliselt võrdsed partnered. Veel enamgi, neil oli õigus, sest nemad tundsid kohalikke olusid paremini.
Kas teie arvates õnnestus neil kohalikke huvisid kaitsta?
Kuidas kunagi. Baltikum on N Liidus alati olnud eristaatuses. Üldiselt oli Balti riikide juhtkondadel suur mänguruum, eriti kui võrrelda seda nende kolleegidega, kes juhtisid N Liidu “vanu” vabariike. Kui lugeda näiteks dokumente, mida Eestimaa Kommunistlik Partei on Moskvasse läkitanud, siis meenub, et Ukraina hakkas midagi niisugust Moskvasse lähetama alles 60. aastail.
Võtame kas või kollektiviseerimise. Esimene Eesti kommunistlik võimuladvik oli vaatamata sisemistele erimeelstusele kollektiviseerimise vastu. Nad olid kolhooside loomise vastu, sest mõistsid, et selline majapidamisvorm on Eesti jaoks ebaefektiivne. Teisalt, nad tegutsesid järgnevalt: tahate kolhoose — hästi, teeme suurtalude baasil mõned näidiskolhoosid. Ja Moskva kontrollid, kes kohale tulid, said väga vihaseks, sest ühelt poolt polnud nagu millestki kinni võtta, teisalt jälle oli tunda, et asja aetakse kuidagi omamoodi.
Kuid muidugimõista jagus seda vabadust mõõdetult. Näiteks kui Eesti juhid esinesid mõtteavaldusega, et Eesti kulakud saadetaks asumisele vabariigi piirides, mis ühtlasi lahendas puuduoleva tööjõu probleemile, keelas Moskva selle ära, sest oli vastu võetud otsus, et kulakud küüditatakse kindlatesse kaugrajoonidesse. 1948. aasta mõõdupuude järgi oli kohalike soov liig mis liig.
Metsavendi oli Eestis vähem kui Lätis ja kordades vähem kui Leedus. Tähendab see, et eestlased olid nõukogude võimu suhtes teistega võrreldes lojaalsemad?
Eestlased rakendasid kodanikuallumatust palju varem kui Läti või Leedu. Intelligentsi “isemõtlemise” traditsioon oli Eestis äärmiselt tugev. Noorsoo vastupanuliikumine — mille vallandas juba Päts — oli reaktsioon “vaikivale ajastule”. Ja seesama üliõpilasnoorus, ehkki ta polnud meelestatud kommunistlikult, kujutas endast tugevat vastasjõudu mis tahes režiimile.
Pärast Pätsi asus seesama vastasjõud sedamaid nõukogude võimuga võitlema. Eesti üliõpilasnoorsoo meelestatus — see on teema, mis läbib punase niidina kõiki ajastudokumente: partei, komsomoli, KGB pabereid. Võimudele tekitas see pidevat peavalu. Eestlased hakkasid teiste Balti riikidega võrreldes varem viljelema vägivallatut vastupanu ja lõid sellega oma traditsiooni. Ja inimesed, kes 80. lõpus rahvusliidritena esile kerkisid, pärinesid kõik 50.-60.aastate üliõpilasnoorsoo seast.
Teie raamatut lugedes jääb mulje, et Eestimaa kommunistlik juhtkond oli vaat et russofoobne. Pidevalt läkitatakse kõrgemale poole proteste vene spetsialistide saatmise vastu, võõrtööjõu sissetoomise vastu, lakkamatult nõutakse eestlaste arvu suurendamist miilitsatöötajate ridades, püütakse kõigest jõust venelasi mitte kuhugi ligi lasta. Nagu polekski tegemist Eesti NSV-ga, suure ja vennaliku pere osaga.
Ei maksa unustada, et kogu juhtkond oli rahvuslikult orienteeritud, nad esindasid rahvuskultuuri, kes kartis muulaste sissetungi. Peale selle võttis elanikkond, kes niigi nõukogude võimu just liialt ei armastanud, seda kõige väga valuliselt vastu. Ja juhtkond üritas nõukogude võimu teha rahvale meeldivamaks, “kultuursemaks”.
Pärastpoole, 70. aastail, muutusid Baltikumi vabariigid omamoodi Nõukogude Liidu vaateaknaks.
On ilmselge, et käteväänamine pole kunagi Kremli poliitiliste lemmiktegevuste hulka kuulunud. Ei maksa Kremlist mingit koletist maalida. Kui mingi probleemi lahendamine oli võimalik “vähese verevalamisega”, siis nii ka tehti. Ei maksaks unustada ka niisugust faktorit nagu “lääne silm”, mis pidevalt jälgis, kuidas asjad arenevad. Seetõttu tuli ometigi hea välja näha. Ja anda nõukogude võimule Eesti elanikkonna jaoks ligitõmbav ilme — ka see oli üks Kremli eesmärke.
Moskva jaoks oli Eesti teistsugune territoorium, teistsugune oli ka seal läbiviidav poliitika ning isegi sovetiseerimist püüti seal — vähemalt 1947. aastani — läbi viia pehmete vahenditega, mitte klassikalisel nõukogude viisil. Pöördemoment saabus 1947. aastal. Põhjusi on siin mitu, aga kruvid keerati kinni kõikjal Ida-Euroopas.
Kuid ikkagi, rääkides nõukogude elu “vaateaknast” — see on äärmiselt huvipakkuv projekt, mille realiseerimisega alustati kõigepealt Eestis, seejärel juba teistes Balti vabariikides. Tegelikult avaldus selles Moskva reaktsioon esialgse projekti — Eesti muutmise NSV Liidu täisväärtuslikuks osaks — läbikukkumisele. Just nimelt täisväärtuslikuks, “õigeks” N Liidu osaks Eestit muuta ei õnnestunud.
Seega tekkis uus idee — teeme Eestist “teise NSV Liidu”, loome nõukogude elu “vaatenakna”, seda nii sisemiste vajaduste rahuldamiseks kui ka lääne jaoks. Las turistid sõidavad siia ja vaatavad seda “uutmoodi N Liitu”. Neid sealt kaugemale lubada pole ju kohustuslik…
Ja algas see kõik Hruštšoviga?
Hruštšov püüdis nagu Beriagi pärast Stalini surma ohje enda kätte haarata, lahendada suuri asju, näiteks sedasama rahvusküsimust. Kõik Eestisse puutuv käis kuni 1953. aastani Hruštšovi aparaadi kaudu ja läbis tema isikliku kontrolli. Neis dokumentides võib leida mõtteid, et Eesti sovetiseerimispoliitika oli vale ja see on vaja välja vahetada. Seega sai nimelt arusaam, et Eesti sovetiseerimise esialgne plaan on tegelikult läbi kukkunud, pöördepunktiks ning aluseks uuele plaanile: Eestist kui “teine NSV Liit”.
Te lõpetate oma raamatu sõnadega: “Nõukogude projektil polnud Baltikumis tulevikku.” Miks?
See ettevõtmine kestis 50 aastat. Vaadakem tagajärgi. Mida siis saavutada õnnestus? Loodi ühine majandusruum, tekkisid uued sidemed — sotsiaalsed, perekondlikud. Kuid selle ettevõtmise imperiaalne komponent, mis nägi ette ääremaade allutamist keskusele, ühildus Eestis valitsevate traditsioonide ja poliitilise situatsiooniga väga vaevaliselt.
Eestlased lihtsalt leppisid mingiks ajaks faktiga, et nad on alluvusvahekorras, kuid ei võtnud omaks, ei käitunud selle järgi kunagi. Niipea, kui 80. lõpus poliitiline situatsioon muutus, hakkas kogu see moodustis õmblustest kärisema. Seetõttu polnud nõukogude projektil — sellisel kujul, nagu Stalin seda plaanis — Eestis tulevikku.
Vene välisministeeriumi ametlik positsioon seisnes selles, et rahvusvahelise õiguse seisukohast, mis tol hetkel kehtis, ühendati Balti vabariigid NSV Liiduga täiesti legitiimselt.
Mis puutub välisministeeriumi positsiooni, siis see on üheselt mõistetav. See on reaktsioon Eesti mõttetriaadile: “Tunnistada okupatsiooni, vabandada okupeeritute eest, maksta kinni kahjud.” Ja selleks, et sellist positsiooni muuta, pole muud väljapääsu kui maha istuda ja omavahel asjad selgeks rääkida. Sakslastel on olemas suurepärane mõiste “minevikust ülesaamine”. Meie tegelema — nii Eestis kui ka Venemaal — mineviku väljatõrjumisega. Me ei ürita minevikust üle saada, ei töötle seda, me üritame ebamugavad ja vaieldavad ajaloo leheküljed lihtsalt kõrvale lükata. Sel moel üksteisemõistmisele lähemale ei jõua.
Seetõttu paistab välisministeeriumi säärane positsioon hinnagu andmisel Molotovi-Ribbentropi paktile küllaltki veider. Ühelt poolt hinnatakse seda pakti kui mittelegitiimset akti, teisalt — sellel paktil põhinevat Balti vabariikide annekteerimist peetakse legitiimseks. Siin on ilmne vastuolu.
Poliitikud ja ajaloolased peavad selle situatsiooni lihtsal selgeks rääkima ja lõppude lõpuks ühise keele leidma. Pärast seda on võimalik juba mingis suunas edasi liikuda. Ilma selleta kasvab vastastikuste pretensioonide nimekiri pikemaks veel — seesama Eesti idee kompensatsiooni väljamaksmisest on täiesti ebakonstruktiivne.
Poliitikute peale pole eriti mõtet loota, pigem ikka ajaloolaste peale?
Ajaloolased teevad oma tööd. Ja poliitikutel tasuks selleks, et oma tööd paremini teha, mõnikord ajaloolaste argumente kuulda võtta — aga mitte vastupidi: ajaloolased püüavad leida kinnitavaid fakte mingi juba elluviidud poliitilise kokkuleppe toetuseks. Niisugune asi ei kõlba kuhugi.
