Läinud nädalal tähistati Pariisis 25 aasta möödumist maailma parempoolseid erakondi koondava Rahvusvahelise Demokraatliku Liidu (IDU) asutamisest. 1983. aastal oli maailm üsna teistsugune koht kui praegu.
Kommunistlik nõukogude impeerium tundus olevat oma võimsuse tipul, Lääs oli lõhestatud, nõrk ja tõsistes majandusprobleemides. Oli puudus valitses liidritest, kes julgenuks nimetada asju nende õigete nimedega. Valitses poliitiline korrektsus, mis väljendus julguse puuduses maailma probleemidele otsa vaadata ning nende lahendamiseks midagi ette võtta.
Õnneks sai see aeg 1980. aastate algul otsa. Vastukaaluks aastakümneid kestnud pahempoolitsevale minnalaskmisele tõusid Läänes üksteise järel esile liidrid, kes julgesid oma põhimõtete eest seista. Silmapaistvamad nende seast oli „raudne leedi” Margareth Thatcher ning Ronald Reagan.
Kui seni oli kommunismi küll kardetud, kuid tema vastu otseselt välja astuda peeti poliitiliselt ebakorrektseks, siis Reagan nii ei arvanud. Ta ütles välja, et tegemist on „kurjuse impeeriumiga”.
Selle eest ei silitatud tal pead ei idas ega läänes. Üldine arvamus oli, et Reagan läks üle piiride, kuid nagu hiljem näha, pani just see hoiak aluse Lääne võidule külmas sõjas ja Nõukogude impeeriumi lagunemisele. Sest Reagan ainult ei rääkinud, ta tegutses.
Sama toimus ka Lääne majanduspoliitikas. Seni kõikvõimsa ning kõike kontrolliva valitsuse asemel hakati võimu andma inimeste endi kätesse, taastades mitmed vahepeal kaotsi lastud turumajanduse põhitõed. Ükski nendest sammudest polnud populaarne, tuues kaasa arvukalt proteste ja pahameelt — juhtivate lääneriikide majanduse muutsid nad aga taas konkurentsivõimeliseks.
Sedalaadi „poliitiliselt mittekorrektseid” ehk olemasolevale reaalsusele julgelt otsa vaatavaid otsuseid võib sellest perioodist veel pikalt ette lugeda. Nüüd 20 aastat hiljem, seisab maailm mõnes mõttes aga samasuguste probleemide ees.
Vahepeal avalikus arvamuses domineerinud arusaam „ajaloo lõpust” ehk demokraatia ning vabaduse möödapääsmatust võidust ei aidanud uutele väljakutsetele vastamisele kaasa. Sest see, mis maailmas toimub on pigem ajaloo taastulek.
Kuigi seda ei taheta ikka avalikult tunnistada, ei seisa Lääs vastamisi mitte ainult agressiivsemaks muutuva islami, vaid ka taas-imperialistliku Venemaa ning kommunistlikus süsteemis püsiva Hiinaga, kelle toetus kõrgetel toorainehindadel ratsutavatele diktaatoritele on kaasa toonud demokraatia taandarengu mitmes maailma piirkonnas.
Nendele väljakutsetele oleks Läänel igati võimalik tõhusalt vastata, kui suudetaks olla ühtsed ning tekkinud probleeme tunnustada. Seda paraku ei tehta, sest Venemaad imperialistlikuks nimetada pole ju „korrektne”, rääkimata kommunismi kuritegelikuks kuulutamisest.
Nii veeretataksegi sõnu nagu tatikuuli ning loobutakse kättevõidetud positsioonidest. Selle asemel, et kaitsta kristlust kui tänase Lääne kultuuri alust, tolereeritakse radikaalse islami ning selle poolt esindatud põhimõtete võidukäiku Euroopas.
Selle asemel, et seista perekondlike väärtuste eest ning astuda samme laste arvu suurendamise eest, orienteerutakse hedonistlikele väärtustele ning minnalaskmisele — seda kõike „poliitilise korrektsuse” nimel. Mõnel Euroopa maal on isegi jõulude sidumine kristliku sümboolikaga pandud kahtluse alla — sest see võib mõnda teist usku solvata.
Nii Lääs kaugele ei jõua. Vajame uuesti sama vaimu, mis oli 1980. aastate alguse liidritel, julgust unustada poliitiline korrektsus ning nimetada asju nende õigete nimedega. Vaid sellest saab Lääne taassünd alata.
Artikkel põhineb Mart Laari Pariisis 26. juunil IDU tippkohtumisel peetud kõnel (toim).