Pooh Blog

PEENIKE VÄRK: Akadeemik Endel Lippmaa hinnangul on kliima muutumise mehhanismid niivõrd keerulised, et neist ei saa õigesti aru isegi keskmine meteoroloog. “Aga selle peale poliitikud mängivadki! Eriti praegu – pangandus langeb, krabamine raha järele muutub veelgi aktiivsemaks. See komplitseerib asju tugevasti.”

Kliima praegu mitte ei soojene, vaid jaheneb. Inimeste poolt õhku paisatud süsinikdioksiid avaldab sellele protsessile üks­nes tühist mõju, väidab akadeemik Endel Lippmaa.

Akadeemik Endel Lippmaa koogutab oma Nõmme kodus arvuti taga, pea kammitud, helepruun fliis seljas ja kingad jalas. (Lippmaadel on väga uhke parkett.)
Ta surub nina peaaegu vastu ekraani ja vuristab õhinal ingliskeelseid erialaseid termineid. “Ahhaa, vaadake nüüd. Siin ongi. Holographic image…”
Akadeemik tonksab pastakaga monitori vasakusse serva. Sinna on modelleeritud suur kollane kera. Päike.
“…No sunspots. Päikeselaike pole, ainsatki!” Lippmaa on entusiasm ise. “Ja nüüd teile solar wind…”
Päikesetuul. Hiljutisel energiajulgeolekualasel ümarlaual rääkis Lippmaa, kuidas päikesetuul on absoluutselt kõige olulisem kliimat kujundav tegur. Ja kuidas kliima hoopis jaheneb, mitte ei soojene, nagu üldiselt arvatakse.
Siiski, hetkel on päikesetuul normis.
“Üldiselt käitub päike praegu väga passiivselt!” hõikab Lippmaa nüüd juba elutoast, läbi ukseava. “Ei hoia ära kosmilisi kiiri. Ta on sisuliselt ennast välja lülitanud!”
Elutoa helehallile nurgadiivanile on Lippmaa vestluse tarvis valmis pannud portsu pabereid. Graafikud oma väidete tõestamiseks.

Te hoiate niimoodi interneti kaudu iga päev päikesel silma peal?
Noh, see on ju jooksvalt onlainis jälgitav. Vaatan ikka. Muide, praegu lugesin Ameerika seadusandlust ja leidsin, et nad on prohvetid ja simulandid nagu alati.

Miks?
No palun väga. Seada sisse suur carbon cap and trade, et süsinikku kokku hoida – ja siis maksta see kinni kompensatsiooni 700 miljardist. Ahhaa! Kuidas seda tuleks nimetada?

Hiljutisel energiajulgeolekuteemalisel ümarlaual rääkisite, kuidas asjamehed Valitsustevahelisest Kliimamuutuste Paneelist (IPCC) manipuleerivad kliimaalase teabega.
Aga loomulikult!
Vaadake näiteks siia. Süsinikdioksiid. (Lippmaa haarab diivanilt ühe paberitest. Selle on produtseerinud NOAA – tähtis Ühendriikide ametiasutus.)
Hiljuti juhtus nii, et kliimasoojenemise teooriate isa ja Valitsustevahelise Paneeli initsiaator James Hansen polnud kohal ja mõõtmised Mauna Loa observatooriumis pandi ausalt kirja. No nii, mida näitas graafik? CO2 tase atmosfääris hakkas langema, mitte tõusma!
Muidugi, see langus korrigeeriti kohe jälle tõusuks – mitteametliku põhjendusega, et serveris oli hard disk crash, andmed kadusid ja need tuli möödunud aasta sama perioodi numbritest uuesti tuletada.
Aga kas nii tähtsal asutusel siis ei olegi mirror-disk’e? Seda küsiti ka ühes blogis. Ja mina kahtlustan neid alati võltsimises.

Kuidas inimese õhku paisatud CO2 üldse kliimat mõjutab?
Ahhaa, näete, nüüd see. (Lippmaa võtab järgmise graafiku.) On üks konstant, millest ei taheta eriti rääkida. Süsiniku kulu ühe maakera elaniku kohta on püsinud muutumatuna alates 1975. aastast. 1,2 tonni. Näete?
Ükskõik, kas me räägime pisikesest tüdrukust kusagil Aafrikas või Al Gore’ist, kellel on San Franciscos kaks elektriküttega ujumisbasseini ja üks reaktiivlennuk ja üüratu elektriarve. Süsinikku emiteerivad nad aasta jooksul keskeltläbi ikkagi ühepalju!

Millega seda konstanti põhjendada? Tundub vastuoluline, kui kuulata kas või jutte läänemaailma autostumisest.
Mõelge Kesk-Aafrika peale. Seal ju ei ole korralikke küttesüsteeme, kõik on nii primitiivne ja raiskav. Süüa tehakse lõkke peal ja põletatakse alet. Noh, siis mets võtab tuld – aga mingit päästeametit, kes selle ära kustutaks, neil ju ei ole!
Sellepärast pärineb umbes veerand õhku jõudvast süsinikdioksiidist metsatulekahjudest Kesk-Aafrikas ja ka ekvatoriaalses Aasias, kus metsa sihiliku süütamisega tehakse ruumi biokütuste kasvatamiseks. Läänemaailm oma autodega ei tule siin ligilähedalegi!
Nüüd: kuidas CO2 kliimat mõjutab? (Lippmaa teeb kätega sellise liigutuse, nagu püüaks ta rahustada tigedat koera.) Muidugi, kasvuhoonegaasid on nagu tekk ümber magava mehe – ilma nendeta oleks maakera elukõlbmatu jääpall. Aga süsinikdioksiid moodustab kasvuhoonegaasidest ainult viis protsenti! Ta on üsnagi tähtsusetu. Kõige olulisem kasvuhoonegaas on hoopis veeaur.

Kyoto protokollis selle kohta küll mingit märget ei leidu.
Ei, vaadake, New Yorgi lepingus – mis on Kyoto protokolli aluseks – on see kõik kirjas. Kyoto protokoll lihtsalt muutis kasvuhoonegaaside definitsiooni.
Aga mida me sellest järeldada saame? Protokoll, mis muudab lepingu põhisisu, on ju allakirjutamise hetkest kehtetu!

Lippmaad on huvitav vaadata.

Ta istub diivanil piinliku korrektsusega, püksid viigitud ja põlved kokku surutud, ning laob järjepanu ette eri diagramme. Kui tarvilikku kõverat esimese hooga käepärast ei ole, kepsleb akadeemik korraks töötuppa ja tuleb tagasi, mastaapne värviliste järjehoidjatega kiirköitja näpus. “Ma leian, et ajaleht ei tohi ajada jama,” räägib Lippmaa. “Nii et võtame siin jutuks ikka korrektsed alused!”
Paberite servale on kirjutatud NOAA või NSIDC või CDIAC või siis IPCC, kõik suured ametlikud organisatsioonid. Diagrammide abiga selgub, kuidas:
1. Maa keskmine temperatuur on aastast 1700 kogu aeg ühtlaselt tõusnud – ja seda viimasel viiekümnel aastal kahekordistunud rahvaarvu kiuste.
2. Samas atmosfääri kõige alumine kiht hoopiski jaheneb. Päikese passiivsuse tõttu jõuab Maa õhustikku rohkem kosmilist kiirgust, mis tekitab nn jahutavaid pilvi. Need omakorda peegeldavad päikese soojust maailmaruumi tagasi.
3. Langemas on ka ookeani pinnatemperatuur, mille tõttu Al Gore’i käsilased näitavad vastavat diagrammi ainult aastani 2003.
4. Kõiki neid protsesse koordineerib Maa tiirlemine elliptilisel orbiidil: kord Päikesele lähemal, siis jälle kaugemal. Teiseks mängib rolli Päikese tsükliline aktiivsus, millest annavad märku päikeselaigud või nende puudumine.
“Noh!” Lippmaa tõstab võidukalt helinivood. “Kus teil siin on see globaalne soojenemine? Kõige puhtam jama!”
Aga maakera keskmine temperatuur ju tõuseb?
“Jah, väike tõus on normaalne, sest me väljume praegu viimasest jääajast. Aga üle 20 000 aasta see ei kesta. Uus jääaeg tuleb niikuinii – ja inimesed, ahvid või valaskalad ei mõjuta seda tulekut mitte kuidagi!”

Siiski, kliimamuutustest räägitakse kui väga keerulisest protsessist suure hulga faktoritega. Miks teie oma teoorias Päikese teistest nii palju olulisemaks tõstate?
Kõigepealt, see ei ole minu teooria. Ma lihtsalt vahendan parimaid objektiivseid andmeid, mis on praegu saada.
Aga Päike – ega ma ei peagi teda kuhugi tõstma. Kui Päike kaoks, siis poleks ju mitte mingit soojenemist. Maakera ainult jahtuks. Kogu võim lihtsalt ongi Päikese käes!
(Lippmaa muutub kergelt irooniliseks. Tal on lõbus.) Või te mõtlete, et teie ­saate ka midagi teha? Hah-hah-hah! No palun – tõstke Maa keskmist temperatuuri 0,01 kraadi võrra. Milline on teie tegevusplaan?

Noh, kui uskuda, et freoonid kasvatavad osooniauku, siis siin oleks üks võimalus.
(Lippmaa tüdineb.) Esiteks: osooniauke ei tekita ainult freoonid. Saja kilomeetri kõrgusel pooluste kohal on tohutu orkaan – läbimõõt mitu tuhat miili, temperatuur sada kraadi alla nulli. See määrab kogu stratosfääri keemia, sealhulgas osooniaukude kujunemise.
Ja teiseks ei mõjuta osooniaugud kliimat. Nende tõttu tugevneb ultraviolettkiirgus, mille energiavoog on tähtsusetult väike – nad mõjutavad teil ainult nahavähki! Soojust kannab ikkagi päikesetuul, mis hoiab eemal kosmilisi kiiri.

Aga hunnik tuumapomme? Need küll hävitaksid inimkonna, aga võib-olla mõjutaksid ka kliimat.
Teate! Vist tänavu aasta algul toimus Päikesel tavalisest natuke suurem plahvatus, mille energia võrdus saja miljardi vesinikpommiga.
Aga maapinnal ei märganud seda peale astronoomide mitte keegi. Ja kui sada miljardit vesinikpommi ei suuda kliimat märgatavalt muuta, siis mis inimmõjust me siin räägime?

Lippmaa läheb uuesti teise tuppa ja sehkendab arvutiga. “Kuulge. Tulge nüüd siia!” hõikab ta. “Vaadake, ma panin pildi peale. Et teil suurusehullustus üle läheks.”
Ekraanil on joonis, kus asuvad kõrvuti Maa ja Päike.
“Näete. Selle kribula peal te elate.” Kribul tähendab Maad. “Ja vaadake nüüd – mis te mõtlete, et sihuke kribul tähendab midagi selle tulise koletise jaoks? Et ta määrab, kuidas selle käsi käib?!”
Tõesti, koletis – Päike – on nii suur, et Maa peaks tema käekäigu määramiseks olema tähelepanuväärselt hea enesekehtestaja.
“No näete! Nii et inimene võib küll muuta lokaalset temperatuuri,” seletab Lippmaa. “Panna küdema kamina või ahju. Aga globaalset temperatuuri – no way. Selleks oleks meil vaja mingit totaalset teadmiste suurenemist. Praegu inimese kasutuses olevad energiad on niivõrd tühised. Tuumaenergiast siin ei piisa.”
Aga kui muutub mõistetavaks vaakumienergia, mida Lippmaa CERNis uurib?
“Ma kardan, et sellisel juhul neid teadmisi ei tohikski avaldada. Inimkond ei ole selleks valmis. Meil ei jätku mõistust.”

Kui hästi teadlased praegu üldse Päikest tunnevad?
Noh, satelliidid, millega mõõtmisi teostatakse, on juba äärmiselt täpsed.
Aga vaadake – me ei saa ikkagi minna Päikese sisse uurima, mis seal toimub. Ega ju? Nii et me võime küll internetist vaadata päikeseplekke. Aga seda, mis mehhanismid neid genereerivad, me täpselt ei tea.
Ja järelikult ei saa päris üksikasjalikult teada ka seda, kuidas kujuneb Maa kliima.

Ja sellepärast käibki kliimamuutuste asjus selline kemplemine? Sõltumatud teadlased räägivad üht, Valitsustevaheline Paneel hoopis muud juttu.
Vaadake. Teaduslike mõõtmiste tulemused ei ühildu Valitsustevahelise Kliimamuutuste Paneeli mudelitega absoluutselt. Paneeli ennustused on lihtsalt valed!
Nende meteoroloogide mõtteviis püsib Ptolemaiose tasemel – umbes nii, et kõike määrab maakeral toimuv. On aeg ükskord lähtuda Copernicusest ja aru saada, et Maa tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi.
Maakera uurimisega me kliimaprotsesse mõista ei saa. Selleks tuleb uurida Päikest!

Siiski, miks sellist demagoogiat peaks tarvis olema?
Selleks, et raha teha! Meteoroloogid saavad uuringuteks teadusrahasid ja müüakse ju ka CO2 kvoote – minu arvates saab sellega manipuleerida triljoneid eurosid. See on kõva bisnis! Aga niimoodi saab müüa ka tuulikuid, millel muidu poleks mingit turgu. Ja puhta kivisöe elektrijaamu. Või CO2 maa alla pumpamise seadmestikku, mis muide on väga ohtlik, sest viib maa alla ka hapnikku, mida meil jätkub ainult 140 000 aastaks. Inimkonnale on seda aega vähevõitu, aga – selge see – keskmise poliitiku jaoks jääb küllaga ülegi.
Nii et teadust pole siin ollagi. See on puhas poliitika.

Niisiis ei olene lihtsast inimesest kliimaprotsessides tuhkagi. Seega võib ta rahumeeli osta kõige hirmsama maasturi ja sõita maakodusse vanu kummikuid põletama?
Vastutustundetult ta sellisel juhul ei käitu!

Tõesti?
Noh, kummikuid põletada tõenäoliselt ei maksa, sest vääveldioksiid on füsioloogiliselt veidi mürgine. Aga süsinikdioksiid – seda võib levitada küll, miks mitte. Tulemuseks on ainult lopsakam loodus.
Ja muide, kui nüüd maakera temperatuur edasi langeb, siis ju varsti tulekski propageerida hästi suuri autosid. Saaks paremini külmaga võidelda, kas pole! Mida te sellest arvate, ah? (Lippmaa teeb väga kavala näo.)

JÕHKER ÄRI: Kaader ETV “Pealtnägija” eksperimendist, mis paljastas Tallinna kesklinnas vohava taksojuhtidelt katuseraha kogumise.

Ekspress avastas, et Tallinna taksoäris peremehetsevad kriminaalkroonika tegelased: * Politseinikutapja Romeo Kalda kambajõmm Madis Arro laenas linnavolinikule oma autosid. * Ärimees Jaak Veike palgamõrvarit varjanud Aare Rüütel juhib Tallinna kalleimat taksofirmat. * Politsei eest põgenedes viit inimest raskelt vigastanud roolijoodik Vitaly Say sõidab taksot edasi. * Peksja ning röövel Vjatšeslav Zimin saavutas Riigikohtus piraattaksonduse seadustamise.

Kevadel 2006 sattus keskerakondlane Tõnis Bittman kurioossesse skandaali. Ajades jälgi, miks pargib volikogu liige oma autot, visiitkaart aknal, avastasid tema oponendid, et Bittmanile tasuta väljastatud parkimiskaardi hüvesid naudib hoopis takso numbrimärgiga 600 VIP.

Hurjutamine oleks olnud ilmselt suuremgi, kui press oleks toona välja nuhkinud, kes ja kus masinaga tegelikult sõidab. Nimelt valvas sama must S-klassi Mercedes pidevalt ööklubi Hollywood ees. See on vanalinna taksonduse “kuldne kolmnurk”, mis on kindlalt taksomaffia kontrolli all ja kuhu “katuseraha” maksmata tööle ei pääse.

Just seetõttu sahistasid taksojuhid, et bankovka ehk taksokartelli juurest viivad niidid otse volikogusse. Kaks nädalat tagasi tunnistas Bittman “Pealtnägija” telesaates, et masinaga 600 VIP sõitis tema vana sõber Madis Arro, kes laenas aeg-ajalt oma sõiduriista ka talle. Enda seostamist taksomaffiaga nimetas volikogu liige meelevaldseks.

Romeo Kalda sohver
42aastase Arro tausta kontrollides selgub üllatav fakt. Tegu on neli korda kriminaalkorras karistatud mehega, kes on meie aja ühe kurikuulsaima kurjategija kaasosaline. Nimelt sõidutas toosama taksojuht vanglapõgenikku, röövlit ja tapjat Romeo Kaldat.

Enne Lasnamäe ­politseikomissari Mart Laane tapmist 1996. aasta aprillis korraldas Kalda kambajõmmidega üle Eesti tõelise röövide ja varguste laine. Mitmele neist “objektidest” sõidutas politsei poolt tagaotsitava Romeo Kalda toona Hedi Taksos töötanud Madis Arro.

“Öelge nüüd, et mina olen ka Romeo Kalda kambajõmm!” praalib Bittman teemat kuuldes. “Mina neid asju täpselt ei tea. Ma tean palju inimesi, aga süütusevannet ei nõua ma neist kelleltki.”

Madis Arro raius toona ja raiub nüüd, et Kalda oli kõigest tema püsi­klient, kes jäi talle pidevalt raha võlgu ja kandis seetõttu tema mobiilinumbrit kaasas. “Kuna see asi pandi suure kella külge, siis mind tõmmati tuulega kaasa. Mina olin ainult taksojuht, kes osutas teenust,” ütleb Arro. Tänaseks räbalaks loetud kohtutoimikus kinnitab ta samuti, et nägi reisijaid suurte kottidega tulemas, aga ei taibanud, et käib rööv.

Kohtuotsus lükkab Arro jutu selgelt ümber: Romeo Kalda ja ta kaasosalised olid nähtavalt relvastatud, sõit toimus enamasti öösiti ja auto jäeti sihtpunktist kaugemal ootele, mõnikord isegi peideti ära. Seetõttu luges kohus sohvri Kalda kaasosaliseks ja karistas teda kolmeaastase vangistusega.

“Mis minevikus olnud, ei tähenda, et ta praegu ei ole normaalne inimene,” leiab Bittman, kelle sõnul pole õige ega normaalne teda sõbra kriminaalse minevikuga siduda. “Ma ei ole mingi kriminogeen!” rõhutab keskerakondlane.

Küll on pehmelt öelda ebatavaline, kuidas ta vangist vabanenud mehe autoga sõitma sattus. Kui Bittman ise tõrgub üksikasju avaldamast, siis Arro avameelitseb, et ilma sõiduvahendita linnavolinik, kes on ühtlasi tema koolivend Tallinna 8. keskkoolist, pöördus ise tema poole abi saamiseks. “Siis kui tal rasked ajad olid, siis ma olen teda aidanud. Ma ei ole eriti kitsi vend,” nendib Arro, kelle sõnul kasutas Bittman tasuta rohkem kui üht tema masinat.

Politsei eriüksuse K-komando liige vahetas poolt
Viimase aasta jooksul on korduvalt kõneainet andnud firmad Taxiline ja ME Takso, mis paljude meelest röövellike hindadega Tallinna sadamas ja selle lähistel Tallink Spa hotelli ees kliente püüavad. Mõlema kompanii juht Aare Rüütel põhjendab linna kõrgeimaid hindu (Taxiline: sisseistumine 144, kilomeeter 38 ja ootetund 826 kr) teenuse hea kvaliteediga.

“Miks ma röövellik olen, kui ma tahan oma juhile maksta normaalset palka?” ei häbene ta ülikõrgeid ­hindu. Rüütli sõnul tuleks pigem küsida, miks on konkurentide hind nii madal ja ­mille arvelt seda saavutatakse. “Kui minul oleksid sellised hinnad, siis mu ­taksojuht hakkab varastama, taksoveo eeskirju rikkuma või ei deklareeri oma tulu.”

Ka Rüütli minevikus on saladus. 1999. aastal ilmus tema pilt korduvalt tagaotsitavate rubriigis. Nimelt kahtlustati endist politsei eriüksuse K liiget 1999. aastal oma hea tuttava ja Kemerovo kuritegeliku jõugu liikme Aivar Sõbra tapmises.

“Kas detailid minu minevikust aitavad kaasa Tallinna taksonduse parandamisele?” ei taha Aare Rüütel Ekspressiga sel teemal rääkida. “Kui sellest muutub Tallinna taksondus paremaks, andke minna, kirjutage pealegi.”

Küll räägib ta meelsasti oma võitlusest võrdsete mängureeglite kehtestamiseks pealinna taksonduses. “Võiks olla kõik võrdsed, aga mõned on võrdsemad,” viitab ta suurfirmade ebaausale soosimisele linna poolt.

Rüütli minevik on seda markantsem, et tegu on kunagise korrakaitsjaga, kes väidetavasti vahetas poolt. “Tal tekkisid lahkhelid eriüksuse juhtkonnaga,” meenutab endine keskkriminaalpolitsei juht Koit Pikaro. “Puhas poiss ta ei ole.”

Vürtsi lisab, et 1999. aastal läbiotsimisel avastas politsei Rüütli kodust filmid, millel olid omakorda kaitsepolitsei salajase osakonna töötajad.

“Olin killeri autojuht!”
Kui tagaotsitav pärast kaht aastat Rootsis ja Hispaanias redutamist välja ilmus ja ise politseisse tuli, lahendas tema tunnistus hoobilt ühe viimase kümnendi kõmulisima kuritöö. Vähemasti nende jaoks, kes tema juttu uskuma jäid.

Nimelt tapeti 1998. aasta talvel Tallinnas Pärnu maanteel ärimees Jaak ­Veike. Lugu jahmatas ka neid, kes mitmete segaste äritehingutega tuntust kogunud Veiket isiklikult ei tundnud, sest palgamõrv toimus keset päist päeva rahvarohke magistraali ääres automaadivalanguga.

Mõrvar varitses ohvrit rohkem kui 100 meetri kaugusel üle tee asuvas tühjas tehasehoones.

Nüüd osutus tagaotsitav ekspolitseinik selle loo võtmetunnistajaks. Ta avaldas politseis saladuse, mida enda sõnul kaks aastat oma elu pärast kartes oli varjanud. Rüütli sõnul sooritas palgamõrva Veike konkurentide tellimusel Aivar Sõber! Nimelt osutus Rüütel enda teadmata tapja autojuhiks ja ­ootas teda veretöö ajal kõrvaltänavas autos. Naastes olla Sõber ähvardanud lobisemise korral ära koristada nii Rüütli enda kui ka tema lähedased.

Oma sõnade tõestuseks näitas Rüütel kätte metsa maetud taparelva osad. “Asi oli kindlasti segasem, kui avalikkusele tol ajal mulje jäi. Võis ainult oletada, et Aare Rüütel kasutas osavasti ära Aivar Sõbra kadumist,” meenutab endine keskkriminaalpolitsei juht Andres Anvelt. Aga et Aivar Sõber on kadunud ja paljude meelest surnud, ehkki laipa pole leitud, siis jäi politsei hoolimata skepsisest Rüütli juttu uskuma.

Niigi veidrale loole lisab dramaatikat tõik, et varsti pärast politseis tunnistuste andmist üritati omakorda Rüütlit koduuksel “ära koristada”.

Killer varitses teda Tehnika tänaval trepikoja ees ja tulistas veidi pärast keskööd koju läinud mehe suunas kolm lasku.

Rüütel pääses vaid laksuga randme pihta. 2002. aastal karistati ekspolitseinikku Veike mõrvari nime ja taparelva asukoha varjamise eest ligi 5000kroonise trahviga. Et vanad harjumused surevad visalt, näitab tõik, et mullu leidis taksokontroll reidi käigus Aare Rüütli masinast aukartustäratava noa. Tema enda sõnul oli see matkanuga.

Ohvriterohke tagaajamine
Ehkki nii Aare Rüütli kui ka Madis Arro eluloos on eksimisi seaduse pahupoolele, on mõlemal taksoluba korras. Samas leidub nende ametivendi, kes ei tohiks varasemate karistuste tõttu üldse rooli sattuda. Nimelt ei tohi taksojuhina töötada isikud, kellel on kehtiv kriminaalkaristus või kellelt on kolme aasta jooksul juhtimisõigus ära võetud.

Kõige uskumatum tüüp on Vitaly Say, kes 2005. aasta oktoobris põgenes politsei eest Kloostrimetsa teel ja suurel kiirusel rammis vastu tulevat Ford Scorpiot. Vigastada sai viis süüta inimest. Toona 19aastane Venemaa kodanik sai juhtimisõiguse vaid neli kuud varem ja tal mõõdeti pärast õnnetust kolmepromilline joove.

Alles kolm aastat hiljem, tänavu 30. septembril astus Say, kes jõudis vahepeal veel toime panna ka varguse ja kehalise väärkohtlemise, seoses avariiga kohtu ette. Prokurör Rainer Amuri sõnul ei teinud mees ise ega tema tööandja saladust, et Say töötab sohvrina Silver Taksos. Prokurör nõuab talle kolmeaastast reaalset vangistust. Otsus selgub kahe nädala pärast.

Veel üks pidurdamatu tüüp on ­Vjatšeslav Zimin, keda on muuhulgas karistatud ühe oma rivaali läbipeksmise ja Soome naiskliendilt ehete röövimise eest. Zimin on üks tülikatest taksojuhtidest, kes passib juba aastaid Tallink City hotelli ees. Selle teisipäeva seisuga polnud ei tal ega tema autol numbriga 151AMT taksoveoluba.

Nii absurdne kui see pole, on linna üks suuremaid hotelle talunud kutsumata taksode terrorit avamisest saati. Juhataja Hannes Talli sõnul kutsuti neile korduvalt politsei ja vastasseis läks lõpuks isegi nii teravaks, et üks masinatest püüdis mullu novembris alla ajada hotelli portjeed, kes julges teda pildistada.

Piraattaksojuht näitab trääsa
Selle bardaki taga ei ole ainult saamatu järelevalve, vaid ka hambutud seadused. Piltlikult öeldes võib praegu hirmu tundmata taksorooli istuda umbkeelne kriminaal, kellel puudub taksoluba. Nimelt lubab seadus taksoloa anda nii FIE-le kui ka firmale.

Kui füüsilisest isikust ettevõtjad läbivad igaüks eksami, siis vähetuntud firmade värvides sõidab igasugu frukte, keda taksokomisjon iial ei näe. Näiteks firma Äri Travel Grupp tegevuslubadega sõidab pealinnas üle 90 takso ja Eesti suurimas, Tulika Taksos töötab firma kirjadega vaid kuus juhti.

Taksofirmad õigustavad end sellega, et nad ei saa ega tohigi teada töötajate karistusi, sest need on delikaatsed isikuandmed, mida riik neile ei väljasta.

Aga see pole kõik. Taksondust kureeriva abilinnapea Jaanus Mutli sõnul legaliseeris Riigikohus mullu novembris sisuliselt pealinnas piraattaksonduse. Kusjuures selle pretsedendi põhjustas ei keegi muu kui toosama rusikakangelasest taksojuht Vjatšeslav Zimin.

Nimelt määras Tallinna transpordiamet talle 12 000 krooni trahvi selle eest, et ta ootas mullu jaanuaris oma stammkohas Tallink hotelli ees kliente ilma kehtiva taksolitsentsita. Mehe kaitsja argumenteeris, et Zimin ei teostanud taksovedu, vaid plafoon ja hinnakiri olid jäänud masinale vanast ajast, kui seda kasutati taksona.

Riigikohus tühistas karistuse, sest ei tõestatud, et Zimin oli taksojuht ehk osutas taksoteenust. Linnavalitsus käsitleb seda nii, et kuna libataksojuht ei ole Riigikohtu meelest taksojuht, siis ei saa teda taksondust reguleeriva seaduse alusel trahvida.

Taksomaffia riigikogu õiguskomisjoni laual
Läinud nädalal teatas Bittmani erakonna juht Edgar Savisaar, et linn tõhustab võitlust taksomaffiaga. Linnapea sõnul oleks vajalik taksolitsentside revideerimine ja kontroll. Lisaks tuleks kaaluda taksoteenusele fikseeritud hinna kehtestamist.

Pärast “Pealtnägija” eksperimenti puhkenud ažiotaaži linnapoliitikas arutati taksonduses tegutsevate kuritegelike rühmituste teemat sel teisipäeval Riigikogu õiguskomisjonis. Põhja politseiprefekt Elmar Vaher tunnistas Toompeal, et nn bankovkades korjab katuseraha umbes 15 allilmaga seotud tegelast.

Mutli sõnul üritas linn taksomaffiat murda, kehtestades mitmeid parkimispiiranguid. Näiteks ei ole vanalinnas ühtki ametlikku taksopeatust.

Samas pole linn olnud kuigi tarmukas “tonte” trahvima. Ekspressi käsutuses on ühe vanalinnas elava vandeadvokaadi kaebus, milles ta kurdab, et ööklubi Hollywood esisel pargivad pidevalt ebaseaduslikult taksod.

“Minu kirjalike ja suuliste pöördumiste ainuke reaalne tulemus on see, et sel suvel veeti mu autole pika vao sarnane kahjustus, mille kõrvaldamine maksis märkimisväärse summa,” kurdab advokaat.

Kui taksod Transpordiametist mõnekümne meetri kaugusel nõnda peremehetsevad, jäävad piirkonna elanikud pika ninaga, sest ausalt ostetud parkimiskaart pole väärt paberitki, millele see on trükitud. Kui Transpordiamet ei suuda oma maja nurga taga korda majja lüüa, siis on küll midagi väga viltu.

Kuidas taksomaffia tegutseb

Taksojuhtide sõnul on pealinnas vähemasti tosin bankovkat ehk maksulist peatuskohta. Neist tuntumad on Viru värava ja Hollywoodi ees.
Bankovka printsiip on lihtne – teatud taksojuhid maksavad pättidele kümnist, et ülejäänud magusamatelt jahimaadelt eemal hoida.
Kümnis ulatub viiesajast kroonist mitme tuhande kroonini kuus.
Kui üldjuhul hoiavad taksomehed korda ise, siis aeglasema taibuga konkurentide puhul lahendab asja “katus”.
Kõige levinum on kummide läbi torkamine, aga on esinenud ka kaklusi ja klaaside sisse löömisi.
Katuseraha tuleb omakorda kliendi taskust groteskse hinnakirja alusel.

Tiit Vähi paistab olevat mees, kelle aju võtab impulsse vastu otse rahakotist. Olukord rahakotis hoiab aga teda nüüd pidevalt niisuguses ärritusseisundis, et suurettevõtjate assotsiatsiooni juhatuse esimehe avalikel juttudel (vt Maaleht, 9.10) on üpris viril toon.

Esiteks ei sobi virisemine ettevõtlikkuse kui isikuomadusega sugugi kokku. Teiseks, Eestis on kapital võrreldes Euroopa Liidu keskmisega suhteliselt madalalt maksustatud, ettevõtlusvabaduse edetabelites pole Eesti kehval kohal ja universaalselt peetakse ettevõtluse igapäevase edu tagatiseks just valitsuse mittesekkumist. Kui kellegi äri parasjagu ei õitse, siis on tegu ikka ettevõtja valesti võetud riski ja kehva äriplaaniga, mitte valitsuse süüga. Tõsi on, et riikide majandusedu stabiilsuses on riigivõimul öelda määrav sõna, kuid see puudutab eeskätt keskkonna, tervikpildi kujundamist, mitte detailide nikerdamist.

On silmatorkav, et Vähi eksitab oma publikut üsna mitmes tähtsas küsimuses. Esiteks, ainult soovmõtlemisest saab olla kantud veendumus, et kui kõikjal mujal maailmas vahelduvad tõusud majanduses langustega, siis Venemaa eriline majandus ja turg ainult kasvab. Igavesti. Teiseks, et Tallinnas, Washingtonis, Londonis või Tokyos oleksid justkui võtmed Venemaa ideoloogilise vaimuluku avamiseks. Kui Moskvas on välispoliitilise doktriini alusmõtteks kord juba võetud hüüdlause “Venemaa imperialistlikus piiramisrõngas”, siis mida me selle vastu saaksime ette võtta peale Kremli juhtkonna tinaravi, mida õhtumaades võimalikuks ei peeta? Vähile sekundeerides võiks öelda, et kui Eesti valitsus vähekenegi targem oleks (aga mitte “tagurlik ja populistlik”), saaks ta õigeusu asemel Venemaal hõlpsasti luterluse riigiusuks menetleda. Kolmandaks jääb mulje, nagu võiks eestlaste palav armastus väärata kõigi läänemaailmas seni kindlaks tehtud sotsiaalteaduslike seaduspärasuste kehtivuse Venemaal.

Väljasurev riik

Aastal 2008 räägib Tiit Vähi: “Pole küsimus, kas Venemaa läheb Saksamaast majanduse mahu poolest mööda ja saab Euroopa esimeseks, vaid millal see juhtub.” 5. oktoobri Washington Postis aga võtab põline Venemaa-ekspert, Georgetowni ülikooli emeriitprofessor Murray Feshbach oma faktirohke kolumni (“Behind the Bluster, Russia is Collapsing”) kokku tõdemusega: “Moskva ignoreerib vankumatult muserdavat tõde – riik pole mitte lihtsalt haige, vaid ta on suremas.”

Murray omaga sarnast selget pilku (mis, muuseas, toetub Venemaalt saadavatele avalikele andmetele ega ole enam ammu mingi sovetoloogiline silmamoondus) kohtab igal pool lääne meedias. Aga mitte ainult. Võib lapata näiteks Vene demograafide portaali www.demographia.ru. Seal valitsev toon on pessimistlikust täieliku kapituleerumiseni. Ja see pole mingi uus nähtus, andmed Venemaa demograafilisest katastroofist on jõudnud isegi ÜRO raportitesse. Raske on ette kujutada tehnikat, mille abil väljasurev rahvas (tööjõud kahaneb mõne prognoosi järgi aastani 2020 kuuendiku ehk 15 miljoni võrra) Saksamaast suuremat rahvuslikku rikkust tootma hakkab. Viimase 13 aasta jooksul on Venemaa kaardilt kadunud 290 suurt ja 13 000 väiksemat linna, kirjutas kümmekond päeva tagasi ajaleht Argumentõ Nedeli.

Hirmuga segatud aukartus on just see, mis võiks Eesti valitsusel takistada Venemaa suunal tegemast ratsionaalset poliitikat. See hirm õnneks seekord valitsuskoalitsiooni ei pääsenud. Kuid see, et meil pole hirmu, ei tähenda veel, et hirmu poleks idapiiri taga.

Kasutud raketid

Eelmisel nädalal Tartu ülikooli aulas kõnelnud Oxfordi ajalooprofessor Norman Davies osutas, et Venemaa käsitleb USA kaitsekilbi rajamist Euroopasse rünnakuna, olgugi et tegu on kaitseotstarbelise süsteemiga. Tõsi ongi, et kuigi USA väidab, et kaitsekilpi rajatakse paariariikide (Iraan jt) raketirünnakute vastu, võtab see kilp viimsegi mõtte ka venelaste Euroopa linnadele sihitud tuumarakettidelt. Tähendab, Moskva ei saa rünnata esimesena ega teha ka vasturünnakut – seega kaotab oma jõu viimane väidetavalt tõhusalt toimiv osa Venemaa armeest. Venemaa tunneb end lõplikult nurka surutuna. Tuumanupp on olnud Venemaa viimane kaalukas diplomaatiline argument. Kui USA sellegi võtab, siis ei saa realiseeruda Tiit Vähi kujutlus multipolaarsest maailmast, kus üks jõukeskusi ja kaubanduslikke suurtarbijaid on ka Venemaa. Kahanevate toorainevarudega, väljasureva rahva ja kahjutuks tehtud tuumarelvaga riik ei saa kuidagi olla globaalne jõukeskus.

Eriti kummaliselt kõlab aga ettevõtlusele valitsuse abi nõudva suurettevõtjate juhi kriitika valitsuse aadressil just selle tõttu, et valitsus ongi ettevõtluse arengusse kujundava käega sekkunud. Vähi ütleb: “Mis muud kui autoritaarsusesse kalduv on riik, kus valitsuse tasemel otsustatakse, milline majandusharu on kahjulik ja milline kasulik.” Mitte valitsus, vaid koguni parlament arutab ja kiidab heaks riigi majandusarengu põhisuunad. Meil on aastaid kehtinud “teadmistepõhise majanduse” arengukavad ning vastavalt nimetatud nn prioriteetsed majandusharud. Selliste valikute tegemine ongi riigi majanduspoliitika. Et toorainetransiit kui infrastruktuuri kulutav, kuid riiki jäävat lisaväärtust minimaalselt andev valdkond riigi majanduspoliitiliste eelistuste hulka ei mahu, on ju aastaid ilmselge.

Surija pealt annab teenida küll, aga mitte üritades talle muldmetalle või Hiina ketse müüa, vaid pigem ikka päranduseasjad testamendis endale soodsaks seades. Kuidas? “Hõbevalge” ilmus just uuesti, seal on lähtekohad kirjas.