Kinnisvaramulli lõhkemise tõttu käis pangandussüsteem ninali ja paranemiseks pole niipea lootust (kui üldse).
Hakkasid levima kuuldused aina uute pankade raskustesse sattumisest „halbade laenude“ tõttu, mille peale alustas ühendriikide kesk-klass massiivset „pangajooksu“ (hoiuste sularahas väljavõtmist pankadest).
Väikeinvestorite massid püüdsid endile kuuluvaid aktsiaid ja fondiosakuid rahaks vahetada ning samuti sularahana välja võtta. Kartuses muidu oma rahast täiesti ilma jääda, ei kohkutud tagasi ka väga madalale langenud müügihindade ees.
Seepeale hakkasid kokku kukkuma nii pangad kui investeerimis-ja kindlustusfondid, mis juba niigi ägasid „1930-ndate Suurt Depressiooni“ ületavate mastaapiga börsilanguse all. Tollase katastroofi algushetkena oli defineeritud DOW indeksi langus müügipaanikas börsidel 17% võrra ühe kuu jooksul. Aga ainuüksi septembris 2008 langes DOW 25%.
Jeremy Rifkin: „USA tööstuskeskmise indeks DOW on viimase aasta jooksul nii palju kukkunud, et kui ta oleks sama palju kukkunud 1996. aasta lõpus, siis olnuks ta nullis.“
Telegraph: „Tunne on, nagu 1931. suvel. Maailma suurimad finantsorganisatsioonid on saanud südameataki. Rahvusvaheline valuutasüsteem laguneb. Poliitikadoktriinid, mis meid sellesse jamasse vedasid, on pankrotis…“
Loomulikult ei saanud need probleemid vaid Ühendriikidega piirduda. Aga USA, kui suurima energiatarbija juures avaldusid need lihtsalt esimesena ja kõige drastilisemal kujul. Globaliseerunud maailma majandusmehhanismid on tihedalt omavahel läbi põimunud ja USA-s toimunu kordub vaid mõningase viivitusega kõigis arenenud maades.
Levides doominoeffektina üle kogu planeedi jõuab sündmuste areng seejärel ka Hiina ja India arenevate gigantideni, kes oma seniste turgude hääbumisel peavad hakkama panustama sisetarbimisele. Kuid Eesti on süsteemis vägagi sees ning meie väikese majanduse väikese inertsi tõttu mõjub suurte juures toimuv meile väga kiirelt.
Nägime seda kütusehindade, toiduainete ja kinnisvara puhul ning väärtpaberiturul. Nüüd saame seda nägema meid teenindavais pankades, meie ettevõtluses ja tööturul.
Postimees: „ Juhtiv USA finantsettevõte Lehman Brothers on kolmandas kvartalis $3,9 miljardiga kahjumis. See on suurim kahjum 158 aasta pikkuse ajaloo jooksul. /…/ Swedbank kisti Lehman Brothersi kriisi. L.B. pankrot olevat koguni ajaloo suurim pankrot oma 600 miljardi dollarise võlaga. /…/ Lehman Brothersi pankrot võib SEB-le tekitada miljardikroonise kahjumi.“
PeakOil seletusena „kõik ühes“?
Analüütikud kardavad maailmamajanduse languskursile minemist vähemalt paariks aastaks. Seda vaatamata riikide koostöös tehtavaile rahvusvahelistele ülivõimsatele ponnistustele finantsprobleemide lahendamiseks.
Kukuvad mitte ainult pangad, fondid ja linnad vaid juba terved riigid. Samas on nafta hind nüüd tohutult alanenud (novembri alguseks langenud ca 60 USD/barrelist). Kuidas sobib see trend PeakOil teooriaga?
Märtsis Delfis avaldatud „PeakOil‘i“ artikliseerias olid toodud teoreetikute ennustus, et 2008. aasta lõpuks tõuseb naftahind tasemeni ca 150 USD/barrelist. Pakuti, et sellele järgnevad väga suurtes piirides hinnakõikumised koos agooniasse sattuva majanduse mõõnade ja tõusudega. Tegelikuses jõudis maailmamajanduse taluvuspiir kätte varem ning juulis saavutatud tipphinna juures 147 USD/barrelist hakkas globaalne rahandussüsteem juba kokku kukkuma. Enamus on tänaseks mõistnud, et toornafta praegune hinnalangus on seotud globaalse finantskriisiga, tulenedes nõudluse järsust langemisest majanduse kiirel jahtumisel.
Samuti näitab hinnalangus veelkord kujukalt, et senist hinnamuutuste dünaamikat juhtis just nõudluse ja pakkumise vahekord turul, mitte „müstiliselt võimsad spekulatsioonid“.
Globaalse kriisi kõigi osade jaoks süüdlaste leidmise vajadusel võime me viidata juba 2005. aastal kätte jõudnud naftatipu platoole. Samuti kogu inimliigi kollektiivsele süüle, sest me ei ole soovinud endile teadvustada, et lõputu kasvamine lõpliku mahuga keskkonnas — nagu planeet Maa — ei ole võimalik.
Kui meil tõsiselt veab, siis suudetakse Ühendriikide ja Euroopa rahandus stabiliseerida enne, kui Aasia gigandid jõuavad oma siseturud ammendada ja ise langusesse lähevad. Tekkiv „armuaega“ tuleb ära kasutada riigi majanduse kiireks kohandamiseks kasvuta tingimustes toimimiseks, mis eeldab uue olukorra mõistmist riiklikul tasandil.
Vajame rahva koolitamist, hiiglaslike energiasäästumeetmete rakendamist, kohalikele kütustele ja lokaalsele energiatootmisele üleminemist, põllumajanduse ümberkorraldamist ning meie kogukondade ühistegevuskultuuri taasloomist. Samad meetmed peavad ühtlasi tagama tööhõive ja majanduse toimimise kogu üleminekufaasis.
Paratamatult kannatab sellel perioodil inimeste sotsiaalne julgeolek ja -kindlustatus, kuid siiski võib nii luua eeldused meie kogukonna jätkusuutlikuks edasikestmiseks. Muutumatus seisundis järgmisele toormete kallinemislainele vastu minnes varisevad koos tarbimisühiskonna püramiidskeemiga kokku ka meie riiklikud struktuurid.
Kui arenenud maade liidrid finantsolude tasakaalustamisega õigeks ajaks hakkama ei saa, järgneb finantskriisile aegade raskeim majanduskriis, mille tulemusena võivad tsiviilmajanduse riismed põrmu pudeneda.
Käivituvad mustad stsenaariumid suurriikide toormesõdadega ning anarhistlik kaos tabab esimesena neid riike, kus pangandus on juba tervenisti või suures osas natsionaliseeritud. Need prognoosid ei tõota meile ka kaugemas plaanis ilusamat tulevikku.
Lohutuseks võiks meelde tuletada, et kui meie planeedi toormeressursid oleksid siiski osutunud lõputuiks, oleks sama kursi jätkamisel nii planeedi kui inimliigi tulevik osutunud veel koledamaks -ehkki mitte meie eluajal.
Meeleolukat lugemist pakub võimalike üleminekustsenaariumide teemal Sarah K Odlandi dissertatsioon.