Pooh Blog

Endine Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov võrdles neljapäeval antud intervjuus Vladimir Putini parteid Ühtne Venemaa kõige hullemate kommunistidega ja ütles, et Vene parlament ja kohtusüsteem ei ole täiesti vabad.

Gorbatšov väitis intervjuus Associated Pressile, et soovis kommunismi parandada, mitte seda hävitada. Ida-Euroopal tahtis ta lasta minna oma teed, kuid lootis, et Nõukogude Liidu vabariigid jäävad kokku.

„Ma olin liidu lagunemise resoluutne oponent,” ütles Gorbatšov, kes pidi võimust loobuma 25. detsembril 1991, kui riik, mida ta juhtis, lakkas eksisteerimast. Endiselt hellitab ta lootust, et Ukraina, Kasahstan ja Valgevene ühinevad Venemaaga, et luua uus liit.

Ülemaailmne majanduskriis on Gorbatšovi arvates osalt Lääne liigse ülbuse tulemus. Gorbatšov leiab, et maailm peaks püüdlema segasüsteemi poole, mis ühendaks endas kapitalistliku süsteemi kogemused, nagu konkurentsivõime, ning sotsialismi parimad omadused, nagu sotsiaalne turvavõrgustik.

Karmide sõnadega kritiseeris Gorbatšov praegust Venemaa juhtkonda, eriti parteid Ühtne Venemaa, millest peaminister Vladimir Putin on loonud ülitsentraliseeritud – kuigi populaarse – võimustruktuuri poliitilise teerulli.

„Ma kritiseerin Ühtset Venemaad palju ja ma teen seda otse,” ütles viimane Nõukogude Liidu juht. „See on bürokraatide partei ja halvim versioon NLKP-st (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei). Mis puutub meie parlamenti, siis ei saa ma öelda, et see oleks vaba, ning ka meie kohtusüsteem ei vasta täielikult konstitutsioonis ettenähtule.”

Inimkond jaguneb teatavasti kaheks justkui võrdseks osaks – meesteks ja naisteks. Paraku ei ole olnud aega, mil nad oleksid tõesti võrdsed olnud. Ikka on rohkem väärtustatud kas naise loovat viljakust või mehe lõhkuvat jõudu – viimast paraku märksa enam.

Oleme pärit loomariigist ja on saaklooma murdmist tagav jõud loomulikult alati eeliseks olnud. Vähem mõtleme aga sellele, kuhu läheme, mis on meie reisi eesmärk. Inimeseks olemine ei ole ju midagi staatilist. Me ei ole krokodillid, kes püsivad nelisada miljonit aastat ühesugusena. Inimese loomuses on muutuda.

Niisiis on inimeseks olemine teekond – loomast jumalaks. Oleks igati tervislikum, kui me ei otsiks oma käitumisele enam põhjendusi loomariigist, vaid pööraksime pilgu igavikuliste väärtuste poole. See tähendab loova naiselikkusse taas aussetõstmist.

Maailma arenenud riikides on seda trendi tunda juba mõnda aega ja kohati paistab, et vint keeratakse teisele poole üle. Lähem pilk näitab aga, et võitlevad feministid ei sõdi mitte naise õiguse eest olla naine, vaid püüavad pigem naist mehena käituma panna.

Nii et tegelikult ei ole ühiskondlikku austust väärivaid väärtusi ümber hinnatud. Endiselt pälvib ühiskonna tunnustuse see, kes juhib suurt tehast, teeb rasket teadust või ajab lihtsalt labidaga raha kokku. Ühesõnaga see, kes on edukas klassikalistel meeste aladel.

Mingit tunnustust ei koge aga naine, kes otsustab naiseks jääda, olla edukas naisena: sünnitada lapsi, luua kodusoojust, pakkuda oma lastele armastust, olla oma mehele toeks jne. Ehkki nimelt see on õnneliku ühiskonna rajamise vundament, ei ole naise tegemiste tulemus arvuliselt mõõdetav ja ei leia sellepärast esiletõstmist.

Loomulikult püütakse vahel leida mingeid tunnustamise viise, näiteks paljulapseliste emade autasustamine (lapsed saab ju üle lugeda) ja teatav rahaline toetus, aga see on rohkem kurioosumite äramärkimine või ülema armulisus alluva suhtes kui tõeline austus. Tänapäeva tütarlaps võtab endale eeskujuks pigem prostituudi kui perele ja lastele pühendunud ema.

Psühholoogiast on teada, et väikelapseeas emaarmastuse puudust kogenud laps ei ole täiskasvanuna võimeline ise õnnelik olema ega oska ise armastada. Õnne- ja armastusevõimelisus on aga terve ja õnneliku ühiskonna eeldus. Me jätame tunnustuseta inimesed, kes loovad lausa elulise tähtsusega väärtusi, saagides nii oksa, millel ise istume.

Ent mida siis ikkagi teha, et mees saaks olla mees ja naine saaks olla naine, tundes ennast samas väärtusliku inimesena? Kuidas sättida ühiskondlikuks mõõdupuuks väärtused, mis ei allu mõõtmisele?

Minu arusaamist mööda oleks üks võimalus ühendada loendamatu mingi siduva vahevormi kaudu loendatavaga. See siduv lüli võiks olla perekond. See tähendaks seda, et jagades riiklike või muid autasusid ei vaadata enam meest või naist eraldi, vaid autasusid antaks perekonnale kui tervikule.

On ju selge, et mehe ühiskondlik edu kätkeb perekondlike ohverdusi ja naise omakasupüüdmatust. Minu vanematekodus on riiul täis isa medaleid ja aukirju, ent neid ei oleks, kui ema ei oleks armastuse ja töökusega loonud kodu, kus see kõik kasvada sai.

Autasustades meeste (ja naiste) asemel perekondi saaks Eesti võimaluse kuuluda Euroopa ühiskondliku mõtte avangardi. Kui tahame olla vanadele Euroopa riikidele võrdväärne partner, peame suutma Euroopale midagi omalt poolt pakkuda. Selleks peame julgema teha midagi uut moodi. Nägema elu teistsuguse pilguga, kui seda on seni teinud teised.

Peaksime ka arendama eestlase mõtlemist selles suunas, et me ei tajuks ennast mitte niivõrd mehena või naisena, vaid tervikuna, inimesena. See omakorda soodustaks üldist vaimsuse kasvu ühiskonnas ja oleks ilmselt väga oluline rahvuse säilimise seisukohalt. Rahvaarv hakkab suurenema alles siis, kui lapse kasvatamine on auasi.

Ma loodan, et feministid ei süüdista mind nüüd soovis naisest sünnitusmasinat teha ja teda pliidi taha aheldada. Masinad ja ahelad on meeste maailma mõisted. Sünnitamine aga on ja jääb naise eesõiguseks. Mina soovin, et nii mees kui ka naine saaksid täita oma rolli – nimetatagu seda jumalikuks või bioloogiliseks – ning samas olla õnnelikud ja lugupeetud kodanikud. Ärgem siis jätkem tunnustuseta oma kõige kallimaid – emasid.

Kui poliitikutelt küsida, kuidas nende esindatavad riigid omavahel läbi saavad, tuleb vastuseks – välja arvatud muidugi sõjaolukorras – enamasti sisutühje fraase, millest võib järeldada, et vaevalt saaksid suhted olla veel paremad. See kehtib mitmeski mõttes ka Saksamaa ja Eesti kohta: mõlemad kuuluvad EL-i ja NATO-sse, pealegi on Saksamaa Eesti tähtsamaid kaubanduspartnereid.

Kuidas aga on lugu tegelikkuses? Mõistagi on poliitilised suhted ikka midagi muud kui inimestevahelised. Ja muidugi on ka nii, et inimesed kritiseerivad oma riiki isekeskis, aga soovivad samal ajal, et nende rahvast esitataks väljaspool riiki võimalikult positiivselt, ja sellepärast on paljud erakordselt tundlikud teiste maade kodanike kriitika suhtes, kuigi nad sisimas nende arvamust jagavad. See aga teeb objektiivse arutlemise sageli raskeks.

Sakslasena eestlastega siiralt juttu ajades koorub kogu viisakusele vaatamata sageli välja hoopis teistsugune ettekujutus Saksamaast kui see, mida Saksamaa ise esitab. Vaevalt on mõni teine sündmus viimaste aastate jooksul Saksamaa mainet Eestis nii tugevasti mõjutanud kui ekskantsler Schröderi ja eelmise Vene presidendi Putini kokkulepe rajada Läänemerre gaasijuhe. Mida igane sellest projektist ka ei arvata: Saksamaa ja Eesti suhetes on see saanud sümboliks, mis teeb ilmsiks ka riikidevahelisi suhteid juba algusest peale kujundanud traagika.

Saksamaal ja Eestil on aastasadadepikkused tihedad kultuurilised sidemed, aga kui Eesti hakkas kaheksakümnendatel püüdlema iseseisvuse taastamise poole, ei meenutanud Saksamaa ühiseid minevikusidemeid ega pakkunud ka selget toetust. Nagu muide ka Soome ei olnud Saksamaa tollal ise täiesti sõltumatu, ja pealegi nägid paljud sakslased Gorbatšovis lõpuks partnerit Moskvas, kellega oli pärast aastakümneid viimaks ometi võimalik ehtsat dialoogi pidada. Seetõttu idealiseeriti Nõukogude Liidu tegelikku olukorda või lihtsalt ignoreeriti seda.

Peale selle nägid paljud sakslased Nõukogude Liidu lagunemisest ohtu Euroopa stabiilsusele ja olid sellepärast liiduvabariikide iseseisvuse vastu. Sellise hoiaku dikteeris eelkõige hirm, ent see ei olnud suunatud mitte konkreetselt Eestile või teistele endistele liiduvabariikidele, vaid oli kantud soovist omaenese mugavat elu muuta nii vähe kui võimalik – ning otsese kontatki otsimine Moskvaga suubus viimaks isegi Schröderi ja Putini sõprusse. See tegi ekskantsler Schröderist Eestis vihatud tegelase. Ja see ongi tõesti skandaalne, et Saksa tipp-poliitik laseb ennast Gazpromil ära osta.

Aga kuidas nägid asja sakslased? Sakslastele seostub Schröder eelkõige katsega reformida Saksamaa sotsiaalsüsteemi, sellal kui gaasitoru Läänemeres on pigem ääremärkus, mille geopoliitilist tähendust vaevalt keegi päriselt aimas.

Sellest hoolimata on õige, et eestlased kritiseerivad Putini ja Schröderi sõprust, kui see määratleb poliitikat. Selle juures jäetakse aga kahe silma vahele, et Kohl ja Jeltsin sõlmisid juba varem säärase „meeste sõpruse“, mis üle kandus poliitikasse. Niisiis ei olnud see sugugi mitte alles Schröderi valitsus, mis Saksamaa ja Eesti suhted ära rikkus. Palju enam tegi seda Kohli valitsus, mis keeldus eestlastele viisavabadust andmast, ja alles pärast Kohli lahkumist 1998 kõrvaldati anakronistlik viisanõue.

On niisiis lühinägelik, kui Eestis iseloomustatakse Saksa poliitikuid ja parteisid ühekülgselt Eesti-vaenuliku või –sõbralikuna selle järgi, kas nad on Venemaa suhtes kriitiliselt häälestatud või mitte. Lihtsustatud võib täna öelda, et Saksamaa vasakparteid käsitlevad niinimetatud idaeurooplasi konkurentidena tööturul ning peavad neid ohuks sotsiaalsele kindlustundele, sellal kui konservatiivsed erakonnad tõrjuvad hirmu illegaalsete immigrantide ja välismaalastest kriminaalide ees, kelle arv avatud piiride tõttu üha suureneb. Kumbki ei iseloomusta situatsiooni täielikult, küll aga kujundavad need suunad paljude sakslaste mõtteviisi.

Traagika seisneb aga selles, et enamikule sakslastele ei ole Hitleri-Stalini pakti tagajärjed Eestile sugugi mitte tuntud. Saksamaa poliitiline ja majanduslik raskuspunkt koondus 1945 järel Rheini läänekaldale ning Kölni, Frankfurdi või Müncheni elanikele on Prantsusmaa ja Itaalia täna lihtsalt oluliselt lähemal kui Poola, ammugi Eesti. Eesti on parimal juhul üks kolmest Balti riigist ja eestlasi tajutakse vaevalt omaette rahvana – selle taga ei ole mingit vaenu, lihtsalt teadmatus.

Eestile võib see solvav olla, aga parim tee võiks olla enese kangekaelne ja kindlameelne nähtavakstegemine, oma seisukohtade esitamine, isegi kui see võib Eesti poolt vaadates tunduda ebavajalik. Venemaa ise kahjustab oma mainet Lääne-Euroopas ise niikuinii. Kui Eestil õnnestub edaspidi – erinevalt Venemaast – end esitleda stabiilse demokraatliku õigusriigina, ei jää see mõjuta.

On arusaadav, kui eestlased tunnevad ennast solvatuna või lihtsalt mittemõistetuna – aga dialoogi puhul tasub alati mõlemal poolel õppida, kuidas tuleks teisega kõnelda. Sakslastele tähendab see, et nad hakkavad eestlasi tajuma omaette rahvana, aga eestlased peaksid tahes tahtmata sakslaste vaimse orientatsiooni teadmiseks võtma, olgu see kui tahes raske.

Tlk. V. K.