Pooh Blog

Maaelu edendamise tähe all toetatakse Saksa kummikarukeste tootjat Haribot, luksuslaevade toitlusettevõtteid ning Suurbritannia kuningannat Elisabeth II ja Monaco printsi Albertit.

Esimest korda pidid kõik 27 Euroopa Liidu riiki sel aastal aru andma, kuidas nad oma põllumajandustoetusi kasutasid. Andmetest paistab, kui palju on kaldutud kõrvale toetuse esialgsest eesmärgist suurendada toidutootmist ja toetada traditsioonilist põllumajandust.

Toetust mitmest riigist

Arids Roma on üks Kataloonia ehitusettevõte, mis asflateerib maanteid ja kaupleb suurte killustikukogustega.

Millegipärast olid nad eelmisel aastal ELi põllumajandustoetuste jagamisel sobilikud kandidaadid ja said abiraha 1,59 miljonit eurot.

Kolossaalne summa – 1,13 miljonit eurot – läks ühele Hispaania asfalditehasele, 466 000 eurot Prantsusmaal elektriühendustega tegelevale ettevõttele. Suurim ühekordne toetus kuulus Prantsuse linnulihatöötlemisettevõttele Groupe Doux (62,8 miljonit eurot). Sellele järgnesid umbes 10 suhkrutootjat, kes kokku said üle 100 miljoni euro.

Kõige hiiglaslikumad summad lähevadki tavaliselt rahvusvahelistele suurtööstustele nagu suhkru- ja alkoholitootjad.

Suur osa toetusi maksti välja eksporditoetuste näol. Kuna eksporditoetuste kaudu on võimalik suuri summasid saada, oli kvalifitseeruda soovijaid väga erinevatest valdkondadest.

Haribo sai oma kummikommides kasutatava suhkru eksportimise eest niiviisi 300 000 eurot, Veneetsia toitlustusfirma Ligabue, kes varustab peamiselt lennukeid ning luksuslikke kruiisilaevu, sai 148 000 eurot ainuüksi suhkru- ja kohvikoorepakikeste eksportimise eest. Eksportimise hetkeks olid need sisuliselt juba reisijate kõhus.

Rahvusvahelistel suurettevõtetel on veel ka see eelis, et nad saavad samaaegselt toetust mitmest Euroopa riigist. Näiteks USA ettevõte Cargill sai kaheksast ELi riigist kokku toetust 10,5 miljonit eurot.

Kuulsad abisaajad

Riigid lähtuvad mitte kohaliku põllumajanduse, vaid paljudest muudest huvidest. Toetuste rahakott on avatud paljudele rikastele maaomanikele, kes reaalselt oma maad ei hari. Piisab, kui tagatakse keskkonnasõbralike hooldustavade täitmine. Tihtilugu valitseb olukord, et mida rikkam maaomanik, seda suurema summa ta saab.

Ligikaudu 500 000 eurot sai toetuseks Inglise kuninganna Elisabeth II, kelle Sandringham Farmsi 8000 hektarit maad on alates 1862. aastast kuulunud järjepanu neljale kuninglikule põlvkonnale.

Teine Briti kuningakoja liige, prints Charles, sai arvestatava toetussumma oma maatüki eest, mille oli soetanud sooviga säilitada Transilvaania igipõlist maastikku.

Rikkuselt kolmas inimene Suurbritannias, Westminsteri hertsog, sai enam kui pool miljonit eurot oma maade eest. Pool miljonit eurot sai ka Monaco prints Albert II oma nisupõldude eest Prantsusmaal.

Mõistagi ei pea inimeste seisusest ja jõukusest tulenevalt nende abikõlblikkuses vahet tegema, ent avalikkusele ning küllaltki kasinates tingimustes vaevlevatele põllumeestele näib selline rahajagamine mõttetu ja ebaõiglane.

EL maksab enam kui poole oma eelarvest välja põllumajandustoetustena. Toetused lähevad igale ELi kodanikule aastas maksma 110 eurot (1700 krooni). Raha kogutakse tollimaksude, käibemaksude ja riigi majandustasemest tingitud maksetena.

Toetuste süsteemi skeptikud soovitavad kehtestada ülempiiri, millest alates ettevõtted või isikud enam toetusaluseks ei kvalifitseeru. Siiani pole see idee euroringkondades erilist toetust leidnud.

Munkadele pool miljonit

Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal, Austrias ja mujal asuvate iidsete kloostrite kaudu toetatakse ka rooma-katoliku kirikut. Näiteks Burgundias sobis toetusaluseks vaikust tõotavate vendade ordu, kes sai 52 000 eurot juustuvalmistamise eest.

Üks tänulik toetuse saaja oli eelmisel aastal Austria tsistertslaste ordu Heiligen Kreuz, kes on tuntud oma gregoriaani laulude poolest, mida nad Interneti-
keskkonnas YouTube oma hittalbumi “Music for the soul” kaudu reklaamivad. Eelmisel aastal said mungad poole miljoni dollari suuruse plaadilepingu.

Lisaks sellele võisid nad jumalat tänada, kuuldes, et põllumajandustoetuste näol õnnestus saada veel 581 000 eurot. Raha, millega maksti võlg XII sajandi kloostri restaureerimise eest, saadi 18 000 ha maa omamise eest. Maad harivad aga hoopis kohalikud elanikud.

Toetamise tulemus pole ilmselt see, mida ELi juhid 50 aastat tagasi meie kontinenti toitma asudes ette kujutasid, ent vähemalt tagab põllumajandustoetuste raha ka paljude kasinuses olevate põllumajandusettevõtete püsimajäämise ja arengu.

“Meie tänane valitsus elab virtuaalses maailmas ega ole enam reaalsusega kontaktis,” leiab Arengufondi nõukogu esimees ja ärimees Raivo Vare. Tema sõnul ei peaks valitsus mitte ennekõike kärpima, vaid tulevikku planeerima.
“Praegune valitsus võitleb vaid tagajärgedega,” märgib Vare ajalehele Pealinn antud intervjuus.

“Tulevikku suunatud otsuseid ei tehta, kuna süsteem töötab sellele vastu. See on nagu arvutimäng, kus võitlus toimub kitsalt leveli piirides. Poliitika on viidud automaatrežiimile. Mingeid kaugemale nägevaid strateegiaid ei ole.

Samas on iga valitsuse, eeskätt aga kriisiaja valitsuse edu võtmeks oskus võimalikke stsenaariume ette näha ja vastavaid otsuseid vastu võtta. Adekvaatsel valitsusel on pilt sellest, mis järgmine nädal toimub, ja ta teeb otsuseid ettevaatavalt. Ta ei oota, mis nädala pärast juhtub, et siis omakorda mõne nädala pärast otsustada, mida teha.

Vare sõnul on tulevik ka kriisi-aja määramatuses prognoositav. “Tulevik on selline, milliseks see kujundatakse. Neid asju ei murra nii, et sa loodad, et kõik läheb isereguleerimise teed. Tulevikku tuleb tehnokraatlike vahenditega väga pikalt ette plaanida. Paraku saab seda teha ainult valitsus.

Juhtimisstrateegia seisukohast peaks toimuma alternatiivne strateegiline planeerimine – on stsenaariumid A, B ja C, ja iga stsenaariumi jaoks töötatakse välja sobivad abinõude variandid. Ning reaktsioon toimuvale peab olema operatiivne.”

Majanduskriisist väljatulek kujuneb Eestile ilmselt pikaks ja piinarikkaks protseduuriks. Vare leiab, et maksude tõstmine ja olulistest valdkondadest raha äravõtmine on olnud vale samm. “See on nagu püksipissimine – alguses on soe ja mõnus, õige varsti külm ja märg. Makse saab kehtestada ka ainult paralleelselt tootlikkuse kasvatamisega. Makse saab tõsta, põhinedes stimuleerimisloogikal. Ent meil ei ole seda isegi diskussioonis – meil on ainult äravõtmisloogika, karistamisloogika, ja see annab ainult ajutise efekti.

Suurimaks möödalaskmiseks on see, et otsused tehakse nelja- kuni kuuekuulise hilinemisega. Õiged otsused tuleb teha ennetavalt, siis annavad nad efekti, tagantjärele pole sel kõigel mõtet – see pole isegi damage control, vaid haavade lakkumine.”

Pikalt ettevaatav taktika on Vare sõnul Eestile ainuvõimalik tee. “Meiesugusel väikeriigil pole mingit šanssi suurematega võrdsetelt konkureerida. Oleme suurte ühiskondadega võrreldes täiesti hambutud ja võimetud – kui me ei ole piisavalt targad, ettenägelikud, paindlikud. See on Napoleoni kompleksi tagapõhi – väiksemad peavad olema teistsugused, nad ei saa loota füüsilisele võimekusele, neil peavad olema teised eeldused, millega elus läbi lüüa. Aga kuna me kuulume nüüd rahvusvahelisse klubisse nimega Euroopa Liit, siis ilmselt arvatakse mugavusest, et meil pole vaja pingutada. See on vale!

Majanduse kriisiolukorras tuleks alati vaadata raamidest väljapoole. Edukad väljatulekud kriisisituatsioonist on ikkagi paradigmaatilised muudatused – väga suured programmilised asjad, ka jõuga tehtud ebapopulaarsed valikud, mis põhinevad järjepidevatel loogikatel, tulevikuvisioonil – ja strateeglisel alternatiivsel planeerimisel. Samuti nende visioonide teostamisel väga kindla plaani alusel.”

Vare näeb Eesti majanduspoliitika nõrkust selles, et see lähtub projekti- ja sündmustepõhisest planeerimisest. “Aga tänapäeva majandusteooria ütleb, et kõik edukad majandusmudelid põhinevad klastritel, regionaalsetel tootmis- vms võrgustikel,” nendib Vare, “sest need tõmbavad ülejäänud majanduse käima – need on nagu päike, mille ümber planeetide ja asteroidide süsteem tiirlema hakkab. Ja nii tekivad galaktikad.

See ongi see, mis meil on puudu – kuigi võiks, ei ole meil ju tegelikult ühtegi klastrit ja me ka ei mõtle klastriliselt. Näidet edukast klastrisüsteemist ei tule kaugelt otsida. Piisab hõimuvelledest. Et Nokia niimoodi tõusis, ei olnud juhus, see oli Soome riigi teadlik valik. Nokia tõmbas käima kogu Soome majanduse, kuid sellele eelnes juba kuuekümnendate keskpaigast alates kogu aeg intensiivne programmeeritud tegevus. Valitsus lõi tehnikaime sünniks vastava haridusliku baasi. Soome tehniline haridus on maailma tippharidus, ja Soome insener on automaatselt kvaliteedimärk.”

Sellised sammud ei aita kiiresti. “Õiget vilja hakkas külvatud seeme kandma alles pärast lama üheksakümnendate alguses. Aga lama ajal, selle asemel, et haridusest raha ära lõigata, pandi hoopis juurde. Ja muuseas – Soome teeb seda uuesti, nad võtavad laenu, et majandust turgutada. Niisiis oleks ka Eestile vaja oma Nokiat, mis meie majanduse vuhinal käima tõmbaks.

Meie majandusedu on väga paljuski olnud vahenduskeskne. See on nüüd läbi, nüüd sa pead kas tootma või teenindama. Müügi roll küll kasvab, kuid see kasvab kaugetel turgudel ja see on teine, suuremate ja võimekamate teema. Väiksemate jaoks on ikka see ise-teen-ise-müün-siin-ja-kohe variant. Ka palgatöötaja elu ei küündi lähemal viiel aastal sellele tasemele tagasi, mis ta oli enne kriisi.

Samas on kriisiaeg kindlasti parim aeg heade mõtetega turuletulekuks. Väga suur osa edulugusid on just kriisiajal võimalikuks saanud. Esiteks: need, kes jäävad kriisiajal ellu, on võimekamad, teiseks: need, kes on hakanud midagi tegema, on olnud väga edukad, just sellepärast, et nad tulevad raskel hetkel, kuid raske hetk tähendab suuremat tõusu võimalust.”

Soovitused: kuidas täna äri teha?

Raivo Vare sõnul on kolme liiki loogikaid, mis võivad kriisiajal alustavas ettevõtluses edu võtmeks kujuneda.

• Esiteks võiks vaadata, kus praeguses olukorras on kõige viletsam seis, kas või restoraniäris, ja proovida seal – see on lihtne lahendus ja suunatud siseturule.

• Teine võimalus on tootmine. Sel puhul tuleb vaadata, kus on ekspordipotentsiaali.Vaba raha olemasolul tuleks otsida neid võimsusi, mida saaks kasutada mingite ekspordivõimekate artiklite tootmiseks. Praegu on saada hulgaliselt tootmisvara, mis on väga odav, ja lähiaastatel tuleb seda veel juurde.

• Kolmas loogika on alustada täitsa uue asjaga – see on kõige raskem, sest keegi ei oska ennustada, kuidas uus asi toimima hakkab.

Edgar Savisaare arvates saaks Hiina abiga tõmmata Eesti majanduse uuesti käima, pakkudes Tallinnas hiinlastele äriinkubaatorit.

Savisaar leiab, et uut majanduskasvu oodates eeldatakse liiga automaatselt, et kui meie senised ekspordipartnerid kriisist toibuvad, läheb ka meil olukord paremaks – ostsid ju need riigid varem meie käest alltöövõttu ja küllap hakkavad ostma ka pärast toibumist, selgub ajalehtest Pealinn.

„Tegelikult peame me täna tõsiselt mõtlema, millised on need rahvusvahelised majandusjõud, mis Eesti-taolise väikeriigi majanduse uuesti käima tõmbaksid,“ ütleb Savisaar. „Hiina on lähitulevikus kindlasti üheks peamiseks globaalse majanduskasvu mootoriks. Selle mootori oma majanduse arenguks mittekasutamine on otseselt pahatahtlik käitumine meie majandusarengu vastu. Ka liigne viivitamine Hiina kaardi rakendamisel võib luua olukorra, et sellise keskuse loob Läti, Leedu, Poola või hoopis mõni teine riik.“

Savisaare hinnangul on probleem on selles, et kui maailmamajandus ka taastub, siis ei taastu ta täpselt samal määral või samal viisil, kui oli olukord enne kriisi sattumist. Varasematel aastatel meile suunatud allhanked tehakse nüüd ära hoopis enda tehastes, kuna seal on olemas kriisijärgne vaba võimsus.

Või siis ostetakse allhanked sisse hoopiski odavamatest maadest – Hiina, India, Venemaa – kui Eesti, kuna kriisijärgses maailma majanduses on iga kokkuhoitud kroon hingehinnas. Eesti ei ole enam ammugi väga odav maa ja ega ei soovigi seda olla.

„Arvestades muutunud majandusolusid maailmas, peab meie majanduskaart olema senisest märksa tõsisem, läbimõeldum ja komplitseeritum kui lihtne enda odava alltöövõtu ja lihtsamate tööde pakkumine,“ märgib Savisaar. „Kuna me oleme odava alltöövõtu maast liiga kalliks saanud ning kuna me ei soovi oma arengus ja elatustasemes minna tagasi 90ndate algusesse, siis lihtsalt senine arengumudel ei ole meile enam võimalus ega lahendus.“

Heaks lahenduseks edasiminekul võib osutuda nn Hiina kaart. See tähendab, et Tallinn ja Eesti tervikuna saaksid välja arendada sellist liiki majanduskeskkonna, mida Hiina majandusjõud vajab selleks, et integreeruda Euroopasse.

Tallinnasse oleks võimalik rajada vahebaasid selleks, et siia saaksid toetuda Hiina ettevõtted teel Euroopa arenenud riikidesse. Tallinna saaks muuta nagu Hiina äriinkubaatoriks, mis võimaldab Hiina päritolu ettevõtetel siin jala maha panna, kosuda, Euroopa kogemusi omandada ja siis juba tugevam olles suunduda edasi Lääne-Euroopasse.