Pooh Blog

Veel 1980. aastate alguses peeti D-vitamiini kasulikuks vaid luude jaoks. Lastele anti vitamiini, et vältida rahhiidi teket. Viimastel aastatel on see vitamiin, mida meie nahk päikesevalguse käes toodab, tõstetud hoopis uude valgusse, peaaegu imerohuks.
Nende hädade nimekiri, mida D-vitamiin näib ennetavat või ravivat, kasvab iga nädalaga, ulatudes vähist dementsuseni. “On lihtsalt imepärane, kui paljude asjadega on D-vitamiin seotud,” räägib Tarkade Klubile William B. Grant, Californias asuva teadus- ja teavitustööga tegeleva ühemeheasutuse SUNARC hing. “Praegu on D-vitamiini rolli avastamise kuldajastu.”

Kui temalt küsida, milliste tõbedega D-vitamiini puudust seostatakse, täidab loetelu intervjuu esimesed minutid. Algab see kümmekonna vähivormiga, järgneb rida tõbesid, mille puhul on näidatud vitamiini tuge immuunsüsteemile, näiteks tuberkuloos ja gripp. “Seonduvalt on D-vitamiin oluline ka mitmete autoimmuunhaiguste riski vähendamisel,” lisab Grant. “Paljud autoimmuunhaigused tekivad õigupoolest viirus- või bakteriaalse nakkuse järel. Sclerosis multiplex on seotud Epstein-Barri viirusega ja D-vitamiin võitleb sellega.”

Astma, südamehaigused, sünnidefektid, jätkab Grant loetlemist. “Viimasel ajal olen tegelenud dementsusega. Tuleb välja, et D-vitamiinil on palju närvirakke kaitsvaid omadusi,” räägib mees. “Dementsuse tekkele eelneb mitmeid haigusi, D-vitamiin vähendab kõigi nende haiguste riski ja nii näib loogiline, et see vähendab ka dementsuse riski.”

Peamine D-vitamiini nappuse põhjus organismis on vähene päikesevalguse käes viibimine, hoiatavad asjatundjad. “Uuringud on näidanud, et enamikul parasvöötme elanikel on D-vitamiini puudus, eriti talvisel ajal,” selgitab Sreeram Ramagopalan, Oxfordi ülikooli Wellcome Trusti inimgeneetika keskuse teadlane.

Tarkade Klubi jaanuarinumbris:
• Milline kosmoselaev sõidab tähtedeni?
• Alvo Aabloo – tehislihaste arendaja
• Miks on kliima soojenemises paus?
• Päikese tervistav vägi
• Retk maailmamere sügavusse
• Kuidas sünnib olümpiajääNii ka Eestis, kus enamiku aastast vältab “D-vitamiini talv”, nagu seda on nimetanud D-vitamiini hulka Eesti elanike veres uurinud Tartu ülikooli arstid Mart Kull, Riina Kallikorm ja Margus Lember. Nad leidsid, et keskmine D-vitamiini hulk veres on meie inimestel normist (75 nmol/l) aasta ringi oluliselt madalam, ulatudes suvel keskmiselt 59 ja talvel 44 nmol/l. Täiesti normaalne on talvel vitamiinitase vaid kolmel inimesel sajast.

Kuna D-vitamiin aktiveerib geeni nimega VDR (D-vitamiini retseptor), mis omakorda reguleerib rohkem kui 900 muud geeni, võivad sellise nappuse tagajärjed olla kaugeleulatuvad. Paljudel neist geenidest on leitud otsene seos eri haigustega. Arvatakse, et sama VDR-geeni kaudu tugevdab D-vitamiin ka immuunsüsteemi ja reguleerib rakusurma.

Viimastel aastatel teadusajakirjades rohkem kui sada eelretsenseeritud artiklit avaldanud endine NASA atmosfäärifüüsik Grant on olnud üks eestvedajaid D-vitamiini puuduse seostamisel kõiksugu tõbedega. Meditsiinivaldkonda liikus ta pärast tähelepanekut, kui hästi mõnede vähivormide esinemissagedus USAs langeb kokku päikesekiirguse kaartidega.

Teadlasi aitaski D-vitamiini jälile esmalt geograafiline varieeruvus haiguste levikus, sealjuures oli sclerosis multiplex üks esimesi, mida päikesevalgusega seostati. Seda neuroloogilist haigust, mille puhul hakkab immuunsüsteem millegipärast ründama aju närvikiude, ei esine ekvaatori lähedal peaaegu üldse. Põhja-Euroopas kannatab selle laastava tõve käes aga üks inimene tuhandest.

Geograafiast ajendatud biokeemiliste seoste otsingud on hakanud tooma ohtralt uuringuid, mis kõnelevad D-vitamiini rollist ja tähtsusest. 2001. aastal ilmunud ja 1966. aastal sündinute põlvkonda vaadelnud Soome lastearstide uuring näitas, et neil lastel, kes said rahhiidi vältimiseks regulaarselt D-vitamiini, oli väiksem risk haigestuda esimese tüübi diabeeti.

Oslo ülikooli füüsikaprofessor ja Rikshospitaleti vähiuuringute keskuse teadlase Johan Moani uurimisrühm on näidanud, et mitme vähivormi puhul on patsiendi eluiga pikem, kui kasvaja on diagnoositud suvekuudel.

Omajagu on vihjeid ka sclerosis multiplex’i seostele päikesevalgusega. Nii sõltub risk haigestuda sünnikuust, samuti suureneb tõve tõenäosus, kui enne 15. eluaastat rännata mõnest päikeselisest riigist elama hämaramasse, näiteks Lõuna-Aafrikast Inglismaale. Haigus ise on kõige sagedasem noorte inimeste neuroloogiline vaevus, avaldudes reeglina 20. ja 40. eluaasta vahel.

Ent tihti jäävad seoseid otsivad uuringud liiga väikesemahuliseks, et tulemustes täielikult kindel olla. Üks väheseid suuremaid uuringuid avaldati aastal 2006, mil Harvardi ülikooli rahvatervise teaduskonna teadlane Alberto Ascherio analüüsis vereproove, mis oli sõduritelt ja sõjaväega liitunud meditsiiniõdedelt teenistuse alguses võetud. Tema töörühm leidis, et neil, kel hiljem arenes sclerosis multiplex, oli juba tollal D-vitamiini tase veres märksa madalam. “See on tugevaim tõend D-vitamiini rolli kohta,” märgib Ramagopalan.

Tema enda viimatine uurimus lisab tõendeid D-vitamiini osalusest. Tal õnnestus tõestada, et D-vitamiin reguleerib teatud kuuendal kromosoomil paiknevaid geene, millest on teada, et need suurendavad sclerosis multiplex’i riski kuni üheksa korda. Kas see võib olla tõendiks Heiki kahtlusele, et lapsepõlve tubased tunnid jätsid ta ilma vajalikust D-vitamiini doosist ja on põhjuseks, miks tema keha enam alati talle ei kuuletu?

“See on huvitav ja kõneleb kindlasti D-vitamiini ja sclerosis multiplex’i seostest,” kommenteerib Ramagopalan. “Kuid loomulikult peab [sclerosis multiplex’i tekkeks] esinema mitmeid alustegureid, näiteks Epstein-Barri viirust ja seonduvaid geene. On tõenäoline, et see mängis oma rolli, aga kindlad me selles olla ei saa.”

Häda on selles, et sclerosis multiplex’i puhul on toimepanija jäljed kuriteo avastamise ajaks ammu jahtunud. Me ei tea endiselt täpselt, mis seda tõbe põhjustab. Osalt on põhjused geneetilised, osalt tulenevad keskkonnast, näiteks viirusnakkusest või päikese käes viibitud ajast. “On keeruline tõestada põhjuslikkust täiskasvanueas avalduva haiguse juures, kuna meile teadaolevalt toimivad mõjurid varajases nooruses,” räägib Ramagopalan.

Nii on ainus, mida teadlased teha saavad, arveldada assotsiatsioonidega, suutmata tõestada otseseid põhjuse ja tagajärje seoseid. “Keegi ei tea, kuidas D-vitamiin oma rolli täidab,” tunnistab Ramagopalan. “Kaudsed tõendid viitavad, et see on kaasatud immuunfunktsiooni, aga keegi ei tea seda kindla peale.”

Seega pole imestada, et mitte kõik pole veendunud. “Assotsiatsioon erineb põhjuslikkusest,” ütleb Trevor Marshall, Austraalia Murdochi ülikooli külalisõppejõud ja Californias asuva mittetulundusliku uurimisasutuse Autoimmunity Research Foundation direktor. “Uuringud on teinud suure vea, eeldades, et kuna vaatlustulemused on seotud, põhjustab üks kuidagimoodi teist.”

Muidugi, temal on oma teooria. Selle kohaselt ei põhjusta autoimmuunhaigusi mitte D-vitamiini nappus, vaid meie kehasse kuhjuvad mikroobid. “Aja jooksul kogume organisme, mis iseenesest pole patogeenilised,” selgitab Marshall. “Aga kui need omavahel kokku puutuvad, võib nende poolt peremeesorganismile põhjustatav mõju osutuda märkimisväärseks.”

See on vastuoluline teooria, kuid meditsiiniringkonnas on sel omad järgijad ning on väidetud edu mõnede autoimmuunhaiguste ravis. D-vitamiini eestkõnelejaid ärritab aga Marshalli väide, nagu toodaks meie rakud kogu vajamineva D-vitamiini ise ning igasugune väline allikas, näiteks toidulisandid, surub vaid immuunsüsteemi maha ja laseb patogeenidel vohada.

Marshalli kriitikute sõnul jätab tema ravimeetod patsiendid ohtlikusse D-vitamiini puudusesse. “Ta on napakas,” ütleb Grant lühidalt.

Tema sõnul on meie eluviis viimase sajandi jooksul muutunud moel, mis varustab meid aina vähem D-vitamiiniga. Me kaitseme end päikese eest kreemiga, oleme tubasemad ja sööme ka vähem kala. Grant on veendunud, et suures osas maailmast vajavad inimesed vajaliku doosi saamiseks toidulisandeid. “See annab tagasi pelgalt selle, mille oleme tubase eluviisi tõttu kaotanud,” räägib ta.

USA teaduste akadeemia alla kuuluv meditsiiniinstituut on hetkel üle vaatamas olemasolevaid uuringuid ja annab ilmselt lähikuudel teada uutest soovitustest D-vitamiini päevase doosi osas. “Me oleme veendunud, et see on vähemalt 1000 rahvusvahelist ühikut päevas, ehk isegi rohkem,” sõnab Grant. 1000 ühikut on 25 mikrogrammi, apteegist saada olevate tilkade kujul on seda alla poole teelusikatäie.

Loomulikult, kui väljas paistab päike, pole tarvis lusikale tilgutada mitte ühtki ühikut. Ja päikese nautimine ei pruugi minna vastuollu vähi eest hoiatavate nahaarstide jutuga. Katmata nahaga noor inimene saab vajaliku D-vitamiini doosi kätte 10?15 minutiga. Eesti kliima tähendab aga, et seda hüve saame kasutada vaid loetud kuud. Eesti arstide hinnangul vajab eestlane lisa-D-vitamiini vähemalt oktoobrist maini ning 1000?1200 ühikut on täiesti ohutu.

Eestlaste elu Venemaa külje all võib võrrelda elamisega tegevvulkaani jalamil. Praegu tundub, nagu vulkaan magaks ja laseks oma jalamil toimetavaid inimesi rahulikult olla. Kuid ta ei ole ka une ajal rahunenud, vaid saadab välja hoiatusi — nagu pronksiöö päevadel. Kui tulemägi on rahulik ja laeb uut purset, tekibki tunne, et kõik on korras ja miski ei ohusta.

Seda ongi vulkaanile vaja. Siis on paras aeg pursata, ujutada laava ja tuhaga üle naabruses elavate inimeste eluasemed ja põllud, hävitada osa unelenud idealiste ning tõmbuda siis rahulolevalt tagasi. Ükskõiksed on saanud õpetuse. Revanš on võetud.

Praegu tundub, et vulkaan magab. President Ilves teatas nädalapäevad tagasi Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes esinedes, et Eestit miski ei ohusta ja me elavat „julgeoleku seisukohalt rahvana oma ajaloo kõige turvalisemat etappi ning me ei pea väga muretsema ega pidevalt närvitsema”. President sõnas, et ajalugu tulevat tunda, kuid ajaloos ei saavat elada.

Niisugust juttu on eestlased oma riigijuhtidelt juba kuulnud, kui nüüd ikkagi ajalugu meenutada. Kui baaside leping oli sõlmitud, teatas diktaatoripaar Päts-Laidoner ja nende ühendkoor, et Eestit miski ei ohusta, õige hõlma keegi ei hakka ning rahvas võib oma igapäevaseid talitusi muretult jätkata. Veel paar päeva enne Eesti annekteerimist 1940. aastal rahustas peaminister Jüri Uluots rahvast raadiokõnes: „Heas korras ja vahejuhtumiteta toimub Eesti ja Nõukogude Liidu vastastikuse abistamise pakti elluviimine”.

Narvas 17. juunil mõnitatud ja alandatud kindral Laidoner pakkus annekteerijatele lõunasöögi Narva „St. Peterburi” hotellis ja tõstis sellel klaasi sissetunginute ja suure Stalini terviseks. See on ikkagi karm ajalugu, mida tuleb mäletada. Praegu tundub, et seda ei taheta teha ning käsi ongi haaramas klaasi, et see tervituseks tõsta.

Venemaal on duuma poolt vastu võetud doktriin, mis võimaldab väljaspool oma piire relv käes rahvuskaaslaste huvide kaitsmise. Kas huvid on olnud ohustatud, seda otsustatakse Kremlis.

Meil on siin suur hulk neid nn rahvuskaaslasi, kes teenivad, relv käes, Eesti sõjaväes. Omal ajal ei olnud meie sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner, kes sai okupeerimise eelõhtul marssal Vorošilovilt kingituseks hobuse nimega Oleg, veendunud, et kõik Eesti elanikud on usaldusväärsed tema sõjaväes püss käes teenima. Ta arvas, et nad võivad otsustaval hetkel Eestile selja keerata. Oh ei, ma ei taha selle fakti meenutamisega midagi väita.

Presidendil on õigus. NATOs ei ole ebademokraatlikke riike, kes võiksid 1939. aasta kombel salasobinguid sõlmida. See on tõsi, kuid NATOl on suurriikidest liikmeid, kes soovivad Venemaaga partnerlussuhteid. Seetõttu võivad seda mitte soovivad väiksemad riigid tunda endal survet, et nemadki peavad Venemaaga „elama mõeldes homsele” nagu president end väljendas. See tähendab, et tuleb järele anda Moskva tahtmistele ja survele. See homsele elamise käsk sünnitabki arvatavasti seisukohti, et „me ei pea väga muretsema”.

Tundub, et Eestis on taas alanud avalikkusele vägagi aktiivne unerohu söötmine kõige kõrgemal tasemel. Venemaa näitab ikka ja jälle üles kavalust ja osavust tõmmata kuluaarides nööre ja punuda võrku. Mõned ongi juba jalgupidi sees. Kremlis soovitakse, et ka endised okupeeritud tuleksid Moskvasse juubeldama venelaste Suure Isamaasõja võidu 65. aastapäeva puhul. See oleks kaudne Venemaa ajalookäsitluse heakskiitmine.

Seekord toimitakse kavalamalt kui viis aastat tagasi. Kohalik roosa-punane Venemaaga koostööd ihkav ühendkoor on juba hääles, et tuleb minna. Moskva enda prominendid saadavad teateid, et Eesti president teeks targasti, kui saabuks Moskvasse. Et siis saab ehk hakata „uuesti atra seadma”. Ja ajalugu ei maksa Moskvas mingil juhul meenutada, kuna see võib tunduda provokatsioonina. Surve nii idast kui läänest on kõva, mistõttu ilmuvadki presidendi kõnedesse esimesed ettevaatlikud laused, et Venemaa Eestit ei ohusta ja ajaloost ei saa elada.

Loomulikult oleks Medvedev-Putini tandemil heameel näha Eesti presidenti tema enda algatusel ja ilma ametliku kutseta, kuid näpuga viipamise peale, Moskvasse saabumas. See oleks selge seljavõit. Võib-olla surutakse kätt, kuid hobust ei kingita. Võib-olla antakse pits viina, kuid ametiraha tagasi ei anta. Kui palju ilusaid pilte saab mööda maailma laiali saata ja mis toredat teksti veel nende juurde kirjutada!

Vaadake sissejuhatuseks kasvõi 18. jaanuari Delfi uudise juures olevat pilti ühest varasemast Ilvese ja Medvedevi kätlemisest.

Lühikesekasvuline Medvedev — pea püsti, lõug üleval ja tikksirge. Näol kerge muie. Meie suur mürakas president oleks nagu pisut küüru selga tõmmanud, kallutanud pea lugupidavalt ettepoole ja lasknud selle isegi mõneti longu. Ütlete, Ilves on läänelikult viisaks inimene? Et kuidas seista sirgelt, kui tervituspartneriks pole oma kasvu mees? See on tõsi, kuid liiga konksu ei maksa nüüd ka tõmbuda nende riigijuhtide ees, kes sinu valitsetavat riiki lakkamatult halvustavad.

Kujutan nüüd ette Moskva-meelse ühendkoori karjatust, et russofoobia, dramatiseerib üle, õõnestab arenema hakkavaid suhteid jne. Arusaadav, selle eest makstakse. Jõudu!

Päev otsa istumine tähendab elustiiliga kaasnevate haiguste riski järsku kasvu isegi siis, kui lisada sellele doos mõõdukat või energilist füüsilist koormust, selgus uuringust.
Pulsi kiirust suurendava füüsilise tegevuse plussides tervisele ei ole põhjust kahelda. See aitab muude vaevuste hulgas ennetada südame-veresoonkonna haiguseid, suhkrutõbe ja ülekaalu.

Hiljutised teaduslikud avastused annavad peale selle aga mõista, et pikka aega kestvad liikumatusperioodid, mille raames samal ajal istutakse oma ahtri otsas, võivad olla sõltumatult seotud samade tervisehädadega, vahendab PhysOrg.

“Istudes veedetud ajast tuleks mõelda kui lihaselisest tegevusetusest, mitte kui koormuse puudumisest,” kirjutab Šveitsi uurijate töörühm ajakirjas Journal of Sports Medicine avaldatud artiklis. “Me peame arvestama võimalusega, et tegemist on kahe eri käitumise ja nende eri mõjudega.”

Stockholmi Karolinska instituudi teaduri Elin Ekblom-Baki juhtimisel pakkusid teadlased välja “liikumatusefüsioloogia uue paradigma” ning õhutasid kaasuurijaid istuva eluviisi määratlust ümber mõtlema.

Uurijad osutavad hiljutisele uuringule, mis viidi läbi Austraalia täiskasvanute hulgas ja mis näitas, et iga lisatund istumist ja telerivaatamist päevas tõstis ainevahetussündroomi riski naistel 26 protsenti – hoolimata ulatusest, milles sellega kaasnes mõõdukas kuni intensiivne füüsiline treening.

Kolmkümmend minutit igapäevast kehalist koormust kahandas vastavat riski umbes samal määral, andes mõista, et diivanil sitsimine võib nullida näiteks trenažööri või rattasõidu kasulikud mõjud.

Ainevahetussündroom tähendab kolme või enama tervisehäirelise teguri – kõrge vererõhu, kõhupiirkonna rasvumise ja kõrge kolesteroolitaseme või insuliiniresistentsuse – kombinatsiooni.

Kas istuva eluviisi ja mainitud häirete vahel on mingisugune põhjuslik seos, selleks on vaja teha veel uuringuid.

Üheks potentsiaalseks patuoinaks on lipoproteiin lipaas ehk LPL, ensüüm, mis etendab organismis võtmerolli rasva rakenduskõlblikeks elementideks lagundamisel.

Viimase aja uuringud on näidanud, et LPL-i aktiivsus on märkimisväärselt madalam rottidel, kelle lihaste liikumine on pärsitud, ulatudes koguni ühe kümnendikuni teiste rottide aktiivsustasemest, kellel lubati ringi jalutada.

LPL-i aktiivsus taolise tegevuse ajal ei erinenud märkimisväärselt nende rottide omast, kellele oli võimaldatud suuremat koormust, teatavad uurijad. “See rõhutab, et olulised on lokaalsed lihaskokkutõmbed iseenesest, mitte kokkutõmmete intensiivsus.”

Kirjeldatud uurimused annavad mõista, et inimesed ei peaks mitte ainult sagedasti trenni tegema, vaid ka vältima liiga kaua ühe koha peal istumist.

Soovitavad on nii lifti asemel trepist käimine, viie minuti pikkuste tööpauside võtmine laua taga töötamise ajal kui autosõidu asendamine kõndimisega igal võimalusel.