Martin Helme: Liberaalide kaotatud paradiis
Last Updated on Friday, 4 January 2008 10:51 Written by puhh Friday, 4 January 2008 10:51
Vasakliberaalid on hädas. Eesti rahvas ei taha mitte kuidagi võtta kuulda nende poolt ette kirjutatud õigesti elamise retsepti ja pöördub aina rohkem ära „euroopalikest väärtustest“.
Avasüli immigratsiooni ja multikulturalismi tervitamise asemel aetakse mingit rahvuslikku jura, homoliikumisega vaimustunult kaasa jooksmise asemel räägitakse aina rohkem traditsioonilise pere tugevdamise vajadusest, kurjategijate mõistmise ja neile kaasa tundmise asemel pooldab valdav osa eestlastest surmanuhtlust, lollid inimesed eelistavad madalaid makse kõrgetele ja — oh õudu — kristlased julgevad ikka veel ühiskonnaelus oma sõna sekka öelda. Justkui polekski 21. sajand!
Tuntud sotsioloog Juhan Kivirähk kurdab, et Eestis on alanud uuskonservatiivsuse pealetung ning 1990. aastatel loodetud üleminek „sidusale“ ja „sotsiaalsele“ ühiskonnale on ohtu sattunud. Ta ei varjagi, et nende eufemismidega peab ta silmas sotsiaaldemokraatlikku ühiskonda, mille ainsaks tõeliseks kandjaks Eestis ongi praegu president Ilves ja varem tema poolt juhitud sotsipartei.
Kivirähul on tõesti õigus — „euroopalik“ sotsiaaldemokraatlik arengutee pole Eestis mitte lihtsalt ohtu sattunud, vaid lähiaastatel täielikult välistatud. Eesti ühiskonnas on aina selgemalt välja joonistumas kaks teineteist välistavat ideoloogiat: rahvuslik-konservatiivne ja vasakliberaalne, kusjuures esimene on selgelt tõusul. Ühtlasi on esimene niinimetatud lihtsa inimese maailmavaade, samas kui teist kannab peamiselt meie väidetav eliit. Kivirähu sõnul oli murdepunktiks aprillimäss, aga, nagu ta isegi möönab, trendid olid juba varem näha.
Tegelikult loomulikult ei alanud pärast aprillisündmusi mitte „uuskonservatiivide“ pealetung, vaid järsu avaliku arvamuse muutuse järel just nimelt vasakliberaalide paaniline kampaania, meeleheitlik katse avalikku arvamust tagasi „õigele“ rajale kallutada. Rahvusliku alaväärsuse ja süükompleksi õhutamisega kutsusid nad aga esile jõulise vastureaktsiooni, mis süvendas polariseerumist veelgi ning kinnistas neile „punaprofessori“ sildi.
Klammerdudes kramplikult oma dogmade külge, õõnestasid vasakpoolsed arvamusliidrid järsult enda usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust ning sellega ka oma võimet ühiskondlikke protsesse mõjutada. Keeldudes tunnistamast, et viga on neis endis, kui nad üritavad rahvale seletada, et teie silmad valetavad ja teie ellujäämisinstinkt on kohatu, süüdistavad vasakpoolsed valitsust ja kõiki oma kritiseerijaid enda tagakiusamises.
Meie valgustuslikud heategijad üritavad laiu masse veenda, et tõeliseks õigeks eurooplaseks saamise nimel tuleb meil hüljata ja maha salata oma traditsioonid, kombed, hoiakud ja uhkus, samas ei taha nad kuidagi märgata, et rahvuslus, vastuseis massimmigratsioonile ning nõue lõpetada kurjategijate poputamine on tõusuteel ka liberaalide tõotatud maal Euroopas. Neile ei mahu pähe ka võimalus, et kui heaks eurooplaseks saamine tähendab eestlaseks olemisest loobumist, siis paljud eelistavad jääda selleks, kes nad on. Mis sa tagurlasega ikka teed…
Eurosotsid nägid liitumises Euroopa Liiduga võluvitsa, millega saada jagu kõigist ja kõigest, mis neile Eestis nii vastik on. Ratsionaalne ja alalhoidlik eestlane ei anna valimistel kunagi toetust poliitikatele, mis sotsidel on Lääne-Euroopas või Põhjamaades õnnestunud kehtima panna, ent vähemalt idee kohaselt poleks vasakpoolsetel rahva heakskiitu oma unistuste ühiskonna ehitamiseks vaja minema pidanudki: eurodirektiivid ja eurokohtu otsused toovad meile varem või hiljem homoabielud, massimmigratsiooni, kõrged maksud, õhukese riigi vastandiks oleva lokkava bürokraatia ja ametnikeriigi ning loomulikult igasugust tegelikku ühiskondlikku debatti lämmatava kõikehõlmava poliitilise korrektsuse. Tõepoolest, paljuski on plaan ju realiseerunud.
Paradoksaalsel kombel on vasakliberite poolt kõikide murede lahendamise kuldvõtmekeseks kuulutatud avatus töötanud iseenda vastu ning avatud euroliitu sattunud eestlane ei taha seda. Me oleme näinud „avatud“ „progressiivse“ ühiskonna tõelist palet ja see ei meeldi meile. 30 aastat kestnud massimmigratsiooni tagajärjel on pooled Euroopa riigid pidevas kodusõja seisukorras põliselanike ja kolmandast maailmast pärit immigrantide vahel. Sealne majandus loob sotsiaalse sidususe tingimustes oma ülisallivatele ja avatud ning progressiivsetele kodanikele vähem rikkust kui Ameerika ning kasvab aeglasemalt kui Aasia.
Kogu teaduspõhise ja –mahuka jutu taustal ahmib Vana Euroopa nii idast kui lõunast sisse odavat tööjõudu, ilma milleta pole võimalik päris eurooplaste sotsiaalset turvavõrku toimimas hoida. Me oleme kogenud, mida kujutab endast vasakliberaalide kehtestatud poliitiline korrektsus, see meenutab äravahetamiseni nõukogude aegset tsensuuri.
Teisalt on eestlased omal nahal tunda saanud ultraliberalismi, mida asuti siin viljelema 1990. aastate alguses. Liikluskaos, viinakatk, lokkav kuritegevus, mitte millestki ega kellestki hoolimine on tänapäevase liberaalse kõikelubatavuse paratamatud tagajärjed. Mõni ime, et inimesed otsivad teist teed ja selleks teeks on konservatiivsus.
Lääne-Eurooplased on multikulturalismi ja poliitilise korrektsuse ajupesu marinaadis laagerdunud aastakümneid kauem kui meie. Seal küündib võõrkeelne, vaenulik ja agressiivne hilismigrantide hulk 10-15 protsendini elanikkonnast, meil on see protsent 30.
Ja ometi on lääneski rahvas hakanud tagasi pöörduma rahvuslike parteide poole või valima immigratsioonivastaseid. Ka seal avastab aina enam inimesi, et avatus ja sallivus on ära lõhkunud ühiskondade kaitsemehhanismid ning tulemuseks on kõikvõimalike arengumaade patoloogiate saabumine koduõuele, olgu siis tegu aumõrvade, inimkaubanduse või islamiterrorismiga.
See, mida sotsioloogidest sildikleepijad nimetavad kapseldumiseks, tagurluseks või rassismiks, pole midagi muud kui elementaarne enesekaitse nii ühiskonna kui indiviidi tasandil. Süüdistades põhjendatud ohutunnetusega rahvast soovis rakendada poliitikaid, mis tagavad edasikestmise tõukavad vasakliberaalid inimesi endast veelgi eemale — otse rahvuskonservatiividele sülle.
Küllap nad mõistavad seda isegi. Nii nagu nad mõistavad, et liberaalse paradiisi aeg on pöördumatult ümber saanud ka seal, kust meile viimased kümme aastat „euroopalikkust“ on imporditud. Isegi kui Euroopas ei toimu „uuskonservatiivsuse pealetungi”, on sealne sotsiaaldemokraatlik ühiskonnakorraldus iga päevaga vähem elujõuline ja ahvatlev. Kibedus kaotatud paradiisi pärast sunnib neid aga edaspidigi viskama ränki süüdistusi oma rahva peale ning sidususe jutuga ühiskonda veelgi rohkem lõhestama.
Martin Helme.
[...] Liberaalide kaotatud paradiis, Martin Helme (provokatiivses võtmes): Meie valgustuslikud heategijad üritavad laiu masse veenda, et tõeliseks õigeks eurooplaseks saamise nimel tuleb meil hüljata ja maha salata oma traditsioonid, kombed, hoiakud ja uhkus, samas ei taha nad kuidagi märgata, et rahvuslus, vastuseis massimmigratsioonile ning nõue lõpetada kurjategijate poputamine on tõusuteel ka liberaalide tõotatud maal Euroopas. Neile ei mahu pähe ka võimalus, et kui heaks eurooplaseks saamine tähendab eestlaseks olemisest loobumist, siis paljud eelistavad jääda selleks, kes nad on. Mis sa tagurlasega ikka teed… [...]