Pooh Blog

Freiherr Roman von Ungern-Sternberg (1885-1921)
Born 29 December 1885 Graz
Died 17 September 1921 (shot by the Bolsheviks)
Married 30 July 1919 Charbin
Helene Pawlowna, Zsi
Born 1900 Peking
 
On 29, December 1885 in Graz, Austria, he was born the oldest son of Freiherr Theodor von Ungern-Sternberg and Freiin Sophie von Wimpffen. His parents were divorced by the time he was six.
After the Russian Revolution, Siberia was in chaos with large scale executions. Semjonov wielded undisputed power in the Transregion where he instituted a reign of terror and coercion that enabled him to confiscate the wealth of men and women who lived under his authority. His robberies included a half-million dollars’ worth of furs that belonged to a company in New York.
Semjonov owed a portion of his success to the wit, wisdom, and tactical genius of Roman von Ungern-Sternberg, perhaps the most bizarre of his lieutenants and certainly one of the cruelest. Once described by General Wrangel as “the type that is invaluable in wartime and impossible in times of peace.” Ungern-Sternberg, like Semjonov, had been a squadron commander in the Nerchinsk Cossacks under Wrangel’s command, and also like Semjonov, he wore the St. George’s Cross.
Physically, mentally, and morally, he was a tangle of contradictions. Wrangel thought him “fair and puny-looking” but quickly discovered that he had “an iron constitution and ruthless energy.” Although appalled by the baron’s personal uncleanliness and lack of military bearing, Wrangel also remembered him as a man having the “shyness of a savage.” Not a professional soldier, “Roman Fedorovich” Ungern-Sternberg was a hunter and a killer of men. “War was his natural element” Wrangel concluded. “He was not an officer, but a hero out of one of Mayne Reid’s novels.” In the Carpathians he had fought together with Grigory Semjonov, and was posted to Siberia at the same time. One of Ungern-Sternberg’s favorite hobbies after he was promoted to the rank of Major-General was to enter taverns, consume enough vodka to achieve double-vision and then fire at the other patrons, logging how many he could hit. To his astonishment, it remained a constant fifty percent of those he aimed at. Despite his tiny head, it took enormous quantities of alcohol to make him drunk. After a few years of developing his hobby, drinkers across Siberia learned to flee when he kicked open cafe doors with a boot.
Ungern-Sternberg felt the pull of the east: the mountains, rolling steppes and the icy wastes of Genghis Khan’s stamping grounds. He studied the tactics used by Mongol warlords and was fascinated by their courage and stamina. When his total of dead customers became too high for his addled brain to recall, he was struck with a revelation. He later compared this blast of insight with satori, the enlightenment experienced by Buddha. This noble divulgence was as follows: by slaying people he was doing them a favor. If they were unable to protect themselves, it meant they were feeble and living under poor Karma. By dying in a state of innocence, they improved their position on the rungs of the cosmos. The accounts of those who knew Ungern-Sternberg during the Civil War paint a terrifying picture of a man grown used to killing and, perhaps, unhinged by having held too long the power of life and death over others. Baron Budberg once called him a “specialist in floggings and shootings,” and by his orders, men and women suffered death by beating, hanging, beheading, disemboweling, and countless other tortures transformed them from living human beings into what one witness called a “formless bloody mass.” Ungern-Sternberg’s physician described one of his written orders as “the product of the diseased brain of a pervert and megalomaniac affected with “thirst for human blood.”
To take on the Red Army, however, was above even Roman von Ungern-Sternberg’s delusions. Nor could he stay longer in Russian territory. The answer was simple – he would ride into Mongolia, destroy the Chinese administration and set up a personal kingdom. Then he would forge a Pan-Asiatic empire, including Manchuria and Tibet.
He managed to enlist over three hundred devotees; he baptized them in vodka and hashish and gave them a name: the Order of Military Buddhists. The Order of Military Buddhists dazedly entered Mongolia in 1920, partly chased out of Russia by the Bolsheviks. In February 1921, they reached Urga. Mongolian winters are incredibly severe: temperatures of minus 40 are not uncommon. Unable to launch his attack without astrological guidance, Ungern-Sternberg set up camp outside the gates, awaiting a beneficial alignment of the stars. Eager to taste the heated delights of the city, his soldiers whiled away the hours by debating the virtues of necrophilia. Finally, at a divinely ordained moment, the Baron released his frostbitten crew of savages upon the capital. They encountered scant resistance as they stampeded through the narrow alleyways and courtyards. The carnage was atrocious: an orgy of rape and looting lasted three days. Whether every tale which surrounds the Baron’s excesses is entirely factual is open to debate. Bolsheviks surely played up his monstrousness after his death.
Ungern-Sternberg managed to last eight months merely because of financial assistance from Japan. The details of this assistance are unknown; undoubtedly Tokyo saw an independent Mongolia as a useful bulwark against the Russian bear and Chinese dragon. The end came through a Red Army division which, for Mongolia, was the start of seventy years of different intolerance and anguish as a Soviet satellite.
Ungern-Sternberg did not wait to welcome defeat in the ruins of Urga. He decided to take the fight to the Bolsheviks. He rounded up his followers and charged north. To prepare for the impending conflict, double rations of vodka and hashish were issued. His drugged army was quickly decimated by a communist patrol. The survivors mutinied and attempted to shoot the Baron. He fled, without hat or clothing, into the night. One description endures from this period: “On his naked chest numerous talismans, charms and medals were hanging on a yellow cord. He looked like a reincarnation of a prehistoric ape-man. People were afraid even to look at him.” One by one his remaining men were caught, he was the last.
He was taken to the Siberian city of Novosibirsk by train. At every station he was exhibited on the platform as a freak in a cage. His trial was swift and callous, yet for the first time in his life, he spoke eloquently. He was the last ‘White’ general to trouble Lenin; the revolution was settled.
In September 1921 he was sent before a firing squad, still weighted down with talismans. His head was much too small to make a suitable target, so the marksmen aimed for his chest. Shrapnel from a charm seriously injured at least one of them. His brain was removed for study by doctors and it was disclosed that his left lobe, now considered the hemisphere of identity, existed only as a shriveled root.

See ammu unarusse jäänud, ent põnev raamat on nüüd uuesti ilmunud. Olen seda korduvalt suure kaasaelamisega lugenud. Esimest korda aastakümneid tagasi Pärnus tuttavate raamatukapist avastanult, seejärel õnnestus Tallinna antikvariaadist osta saksakeelne eksemplar. Mõni aeg tagasi näkkas ka heas korras eestikeelse esmatrükiga.

________________________________________-

Nüüdne kordusväljaanne on millegipärast saanud kirjastaja tahtel (Buddhakirjastus) uue, kõmulisena tunduva pealkirja «Kommunism või Elav Buddha». Originaalnimetus oli sootuks mahedam: «Loomad, inimesed ja jumalad». Hea kirjastamiskultuur nõudnuks küllap algupärandi täpsemat järgimist. Samuti ei saa me teada, kas tegemist on belletristika, faktikirjanduse või hoopis budistliku äratusraamatukesega. (Euroopas on teda käsitatud seiklus- ja õuduskirjanduse valdkonna klassikasse kuuluva teosena.) Praegusest väljaandest ei saa ka teada, kes olid raamatu autor professor Ferdinand Ossendowski ja meie jaoks iseäranis huvitav raamatutegelane Robert von Ungern-Sternberg. Viimase kohta kirjutasin (Leonid Juzefovitshi venekeelse käsitluse «Kõrbe isevalitseja. Parun R.F. Ungern-Sternbergi saatuse fenomen» põhjal) mõni aeg tagasi väikese ülevaate, et tähistada Ungern-Sternbergi, kes on üks kuulsamaid eestimaalasi üldse (kes meist veel oleks pääsenud budismi jumalate sekka?), juubelit, kuid Eesti ajakirjandusse ma sellega siis ei pääsenud. Teen nüüd taas katset.
Kes ta siis ikkagi oli?
Robert (Roman Fjodorovitsh) von Ungern-Sternberg sündis Grazis (Austrias) 29.XII 1885 (teistel andmetel 22.I 1886) ja kasvas üles Tallinnas kasuisa Oscar von Hoyningen-Huene perekonnas. Kui õpinguist Nikolai gümnaasiumis asja ei saanud (ta poolõe mees parun Alfred von Mirbach on nentinud: «Ainult need, kes Robertit isiklikult tundsid, saavad tema tegusid õiglaselt hinnata. Saab öelda vaid ühte – ta polnud nagu teised…»), pandi ta Peterburi sõjakooli. Sealt läks ta 1908. aastal horunzhi aukraadis Taga-Baikali kasakaväkke.
Kasaklus oli ilmselt ainus paik, kuhu ta oma isiksusega sobis. Seltsimatut nooremohvitseri vapustasid aeg-ajalt kummalised energiapuhangud, mis panid teda sooritama raskeid, ellujäämise piiril teostatavaid ratsaretki taigas ja stepis. Enim seltsis ta mongolitega, kelles avastas muistsed rüütlivoorused säilitanud rahva. 1913 tegi ta retke läbi Gobi kõrbe mongoli sõjapealiku Dzha-laama juurde.

Tiibeti Drepungi kloostris hariduse saanud Dzha-laamat peeti 18. sajandi väepealiku Amursana taaskehastuseks ja ta paistis silma üleloomulike võimete ja julmuse poolest. Kui venelastel ta tappa õnnestus, viidi tema pea piigi otsas Urgasse ja sealt piiritusepurgis Peterburi, kus see on nüüd antropoloogiamuuseumi eksponaat nr. 3394. Teistel andmetel oli laama aga hoopis punaste agent, kes Ungerni reetis.

Esimeses maailmasõjas Ungern-Sternbergi asjad hästi ei läinud. Ta ülendati vaid jessauuliks ja sai Georgi risti. Tallinnas jõude viibiva sõjamehe tähetund saabus 1917. aastal, mil ta taas suundus Baikali taha, astudes poolburjaadist kasakapealiku Semjonovi teenistusse. Seal sattus ta kahe kokkuvarisenud impeeriumi (Vene ja Hiina) piirimail ürgse anarhia maailma, kus kõik oli metsavendlik ja isetegevuslik – nii nagu ta kindralleitnandi aukraadki.

Ungerni juhitav Aasia diviis vallutas 1921. aasta kevadel hiinlastelt Mongoolia pealinna Urga ja taastas mongoli ülemvalitseja bogdo-geegeni võimu. Pärast paarikuist hirmuvalitsemiseks kujunenud vaheaega – Ossendowski oli tema väeleeris just sel ajal – alustas Ungern-Sternberg sõjaretke punaste valduses oleva Taga-Baikali vastu, kuid sai lüüa. Ainsaks võimaluseks jäi taganeda Tiibetisse 13. dalai-laama teenistusse. Aasia diviisi vene ohvitseride jaoks oli see aga liig ja nad otsustasid oma ülemjuhatajast vabaneda. Hüljatud ja kinni seotud Ungern-Sternberg sattus täiesti juhuslikult punaste kätte. Need viisid ta Novosibirskisse, korraldasid Lenini telegrammi kohaselt teatraalse kohtuprotsessi ja lasid selle «suure haige lapse, puhta idealisti, kohusetunde ja Venemaa teenimise idee orja» 15. septembril 1921 maha.

Tshekaa ülekuulamisprotokoll on jäädvustanud tema idealismi järgmisel kujul: «Ungerni idee fix oli tohutu suure Sise-Aasia, Amuurist Kaspia mereni ulatuva rändrahvaste riigi loomine. Ta tulek Mongooliasse pidi olema kava teostamise algus. Selle riigi lähtealuseks oli ta seadnud idee, mille kohaselt kollane rass peab ärkama ja võitma valge rassi. Tema meelest pole olemas «kollast hädaohtu», vaid on «valge hädaoht», sest valge rass oma kultuuriga hukutab inimkonna. Kollast rassi peab ta elujõulisemaks ja võimekamaks riikluse korraldamisel, kollaste võitu valgete üle peab ta soovitavaks ja paratamatuks.»

Ainsad, kes leidsid Ungern-Sternbergile koha oma maailmapildis, olid budistid-mongolid. XX sajandi alul olid Halha mongolid olnud juba mitu sajandit hiinlaste võimu all, burjaadid ja kalmõkid Vene võimu all. Halha mongolite iseseisvuspüüdlused seostusid otseselt lunastaja ja uue aja kuulutaja Buddha Maitreja tuleku ootusega. Rahvuslus, iseseisvus ja budism olid nende meelest üks ja seesama. Mongoolia vabastaja oli seega ka Buddha õpetuse kaitsja. Budismi mütoloogias kaitsevad õpetust hirmuäratavad vaimolendid dharmapalad, tiibeti keeli dokshitad, kes sõnasõnalises tähenduses on hirmsad tapjad. Üleloomuliku hirmsa tapja ossa sobis Ungern-Sternberg tõepoolest. Tema hõimlane, filosoof krahv Hermann von Keyserling on nentinud: «Ungern hõljus taeva ja põrgu vahel, omamata vähematki ettekujutust maise elu seadustest.»

Ungern-Sternbergi taotluste suurejoonelisust saab tõlgendada ka «õhtumaa allakäigu» ja «masside mässu» müüdi taustal. XX sajandi alguses jõudis lõpule ajajärk, milles kadus aadel ja aadliga otseselt seotud religioon ning monarhia idee. Inimeksistentsist hajus vertikaalne dimensioon, inimene muutus pelgalt tasapinnaliseks olendiks. Ilmselt tajus Ungern-Sternberg eriti valuliselt oma seisuse kadu. Kodanlustumine oli tema meelest surmast hullem, sest kodanlik ja proletaarne maailm tähendas üksnes ideaalideta ja ülevuseta loomalikku vegeteerimist. Vangina ja sisuliselt surmamõistetuna Irkutski tshekaas möönis ta, et isiklikku omandit tal ei ole: «Olen vaesem kui viimane talumats.» Ainus, mis talle kuulus ja teda just nõnda tegutsema pani, oli monarhia idee. Mõneti sümboolne on, et absoluutse idealisti vastas oli NSV Liidu hilisem esiateist Jemeljan Jaroslavski alias Minei Gubelman.

Ungerni-suguseid valgeid ohvitsere, kes olid vandunud truudust Romanovite dünastiale (muide, Katariina II oli budismi tunnistanud Venemaal «lubatud usundiks», mille eest keisrinna kuulutati bodhisattva Valge Tara kehastuseks, seega olid ka tema järeltulevad Vene tsaarid budismi pühakud) ja punastele meeleheitlikult vastu panid, oli palju. Venemaa läänepiiril õnnestus mõnel neist, näiteks Mannerheimil ja Laidoneril, püsima jäänud riike rajada, teised ja nende rajatud riigid kadusid olematusse. Ungern-Sternberg muutus aga ainsana üleloomulikuks olendiks.

Nüüdne taashuvi Ungerni vastu ei ole sugugi juhuslik. Tänapäeva Venemaal on jälle aktualiseerunud geopoliitilise Euraasia ideoloogia, mille 1921. aastal sõnastas raamatus «Lahkumine Itta» XX sajandi suuri keeleteadlasi vürst Nikolai Trubetzkoy. Filosoof Konstantin Leontjev oli sellest aga kõnelnud juba 1880. aastail. 1960. aastail nentis Burjaatia teokraatliku riigi troonipärija ja ka Eesti budistide õpetaja Dandaron, et «budism läheb Läände».
Veidi raamatu autorist
«Loomade, inimeste ja jumalate» minategelane, poola mäeinsener Ferdynand Antoni Ossendowski sündis 1878. aastal ja töötas pikemat aega Kaug-Idas, sekkudes aeg-ajalt poliitikasse. 1905. aastal üritas ta luua Kaug-Ida valitsust ja oli pärast seda Vene vangis. 1922. aastal jõudis ta Hiina ja USA kaudu tagasi Poolasse, kus hiljem õpetas kõrgkoolides keemiat. 1924. aastal Pariisis viibides kõneles ta huvilistele kitsamas ringis pärimusest Aghartist (Agharti oli ülemaisuslik koobasriik Sise-Aasias, kus resideeris «maailma valitseja»), mis on ka üheks siin lahatava raamatu teemaks. Ossendowski vestlukaaslasi oli seal Rene Guenon (tema kohta vt. «Vikerkaar» 5/6, 1996). Viimast puudutas see teema nii sügavasti, et ta kirjutas ühe oma olulisematest raamatutest «Le Roi du monde», mis käsitleb võrdlevalt kõiki «maailma kuningast» jutustavaid müüte.
Ossendowski jäi kadunuks 1945.aastal arvatavasti Varssavi ülestõusu aegu.

Literaat Olev Remsu sai kevadel 25 000 krooni suuruse Eesti Vabariigi kultuuristipendiumi. Suvel käis Remsu selle eest Moskvas, pühapäeval alustas ta aga reisi Burjaatiasse ja Hiinasse, et ajada parun Robert von Ungern-Sternbergi jälgi.

Kes oli Robert von Ungern-Sternberg?

Olev Remsu: Üks fantastiline kuju, kes sündis vana kalendri järgi 1885., uue kalendri järgi 1886. aastal Austrias Grazi linnas. Ta on pärit Hiiumaalt, seal saatis ta mööda oma varajase nooruse. Õppis Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumis. Elas Toompeal Ungern-Sternbergide lossis. Praegu asub seal Teaduste Akadeemia presiidium.

Robert von Ungern-Sternberg ise loeb enda päritolu Attilast, hunnidest, kes 6. sajandil Euroopat vallutasid, märatsesid ja röövisid. See on dokumentaalselt tõestamata, kuid dokumentaalselt on tõestatud suguvõsa päritolu 11. sajandist.

Nad on osa võtnud kõigist ristisõdadest, sealhulgas Jeruusalemma laste ristisõjast. Nad on olnud Ungari kuningad ja slaavi vürstid. 1224. aastal kohtusid lahingus vürst Vjatshko ja vanem Meelis.

Vjatshko kohta on teada, et ta oli Ungern-Sternbergide verd. Vjatshko vastu võitlesid Tartu all veel kaks Ungern-Sternbergi, kes olid teutoonlased. Nemad olid sakslaste poolel. Ungern-Sternbergide suguvõsa on nii suur, et tihti sattusid nad omavahel võitlema.

Hiiumaalt pärit Ungern-Sternberg on Roberti vaarisa. Aastal 1780 peibutas ta võltstuletornidega laevu näkimadalatele. See tegu on muide kohtulikult ümber lükatud.

Mis ajendas teid Robert Ungern von Sternbergiga tegelema?

Käisin budismihuvilisena 1975. aastal Burjaatias. Algselt oli see lihtsalt hipilik seiklemis- ja reisihuvi, budismist polnudki mul erilisi teadmisi. Sain jutule ühe laamaga, kes, saades teada, et ma olen Eestist, küsis kohe: kas Ungern-Sternbergi tead?

Tuli välja, et seda Ungern-Sternbergi, keda tema mõtles, ma ei teadnud. Igal juhul sai ta sellest aru ja kohe lõppes meil igasugune kontakt. Hiljem nägin Kjahta linnas, mis on otse Mongoolia piiri ääres, mälestustahvlit: keegi oli surma mõistetud, all oli kirjas, et surmamõistja oli knjaz Ungern.

Järelikult polnud laama küsimus juhuslik, vaid väga suunatud. Tükk aega ei osanud ma tema kohta kusagilt midagi otsida. Eesti Entsüklopeedias on Robert Ungern-Sternbergi nimi sees, samuti vene entsüklopeediates.

Ta oli suur-Mongoolia valitseja aastatel 1918-1921, kes lõi Urgast ehk Ulan-Baatarist välja punahiinlased, kes olid Urga vallutanud 1912. aastal. Hiinlased hoidsid suurlaamat, kes oli kogu Mongoolia ilmalik ja vaimulik valitseja, koduarestis. Ungern-Sternberg pani suurlaama võimule tagasi.

Siiski jäi laama sisuliselt marionetiks ja võimul oli tsaarivene kindralleitnant Ungern-Sternberg. Selle tõttu peetakse teda Mongoolias tänapäeval vabastajaks. Hiinas ja Burjaatias peetakse teda aga massimõrvariks ja massipiinajaks, mis vastab kahjuks ka tõele.

Tegelikult oli ta kummaline, veider inimene. Palju on juttu olnud tema varandusest, mille ta olevat kokku röövinud buda kloostritest. Buda munk on teatavasti ääretult vaene. Ta elab almustest ja sööb päevas ainult kausitäie riisi. Kloostris, vastupidi, on tohutud rikkused, briljandid, teemandid.

Väidetavalt on Robert von Ungern-Sternberg röövinud kloostreid ja peitnud varanduse kuhugi Mongoolia steppi liiva alla.

Räägitakse ka, et ta on saatnud siia, Eestis elavatele sugulastele, plaani või skeemi, kuidas varandust leida.

Kaarti on otsitud Haapsalu lähedal olevast Ungru mõisast. See on uuesti läbi kaevatud, samuti kaevas KGB Hiiumaal Ungern-Sternbergile kuulunud Suuremõisa lossi läbi. Viimasel ajal kalduvad uurijad arvama, et varandust pole kunagi olnud. Mis on väga tõenäoline, sest ta võitles ise budismi eest ja vaevalt et ta kloostreid röövis.

Kust see legend üldse pärineb?

Ei tea. Ta oli suur askeet, ta ei võtnud viina, ainult suitsetas. Laamad ütlesid, et temasse on läinud Tshingis-khaani hing. Ta tundis, et on uus Tshingis-khaan, kelle ülesandeks on Mongoolia taastamine maailmavõimuna. Tema eesmärgiks oli taastada kõik keisririigid (Hiina, Venemaa, Austria-Ungari, Saksamaa).

Ta tahtis vallutada Euroopa oma mongolitest, burjaatidest, tuvalastest ja teistest koosneva armeega, sest pidas Euroopat allakäinud maaks, mis on kaotanud üllad aadli- ja vabaduseaated. Robert von Ungern-Sternberg arvas, et mandunud Euroopa ei ole võimeline bolshevismile vastu seisma.

Tal olid nii mõnedki radikaalsed ideed. Tema sõjavägi pidi sundrasestama Euroopa naised, nii et tulemusena oleks tekkinud uus puhas veri. 3000 aastat vana mongoli veri pidi puhastama Euroopa rikutud vere ja looma Euroopas uue tõu inimesi, kes oleks bolshevismile vastu seisnud. Täielik totrus muidugi.

Kuuldavasti ilmub teil Robert von Ungern-Sternbergi kohta varsti raamat. Mis teil veel on selle materjaliga kavas teha?

Raamatusse mahtus tegelikult väga vähe. «Loomingu Raamatukogus» peaks oktoobris ilmuma minu näidend «Tshingis-khaan on Ungern-Sternberg». Peeter Simmi ja Faama filmiga on mul leping. Olen kirjutanud neile Ungern-Sternbergist stsenaariumi.

Kui kõik hästi läheb, peaks aastal 1999 käivituma film, mille produtsendiks on Faama film ja rezhissööriks Peeter Simm. Simm toob ka minu näidendi lavale. Hea, et soojenduseks on näidend ja siis tuleb film, mille eelarveks on 30 miljonit dollarit. Seda raha ilmselt Eestist kokku ei saa.

Tahan kirjutada Robert Ungern-Sternbergist ka romaani ja ühe pikema artikli. Eesti keeles on kaks korda ilmunud raamat «Loomad, inimesed ja jumalad», autoriks poolakas Ferdinand Ossendowski.

Esimene trükk ilmus 1930. aastal ja teine 1996. aastal, faksiimiletrükis. See sisaldab üksnes valet ja laimu. 30ndatel aastatel muutus raamat Euroopas bestselleriks. Ta on tõlgitud mitmekümnesse keelde. Kavatsen selle raamatu seisukohad ümber lükata.

Mida tõotab algav reis?

Moskvas on vaja suhelda ühe võimaliku filmiprodutsendi Mosfilmiga. Olen saanud sealt positiivseid signaale, küll mitte päris lubadusi. Mosfilmi peaprodutsent on minu kunagine õppejõud Moskvas Valentin Tshernõhh.

Ulan-Udes kohtun Burjaatia filmimeestega ja Mongoolias sealsete filmimeestega. Käin muuseumides, vaatan kirjandust.

Pekingis elab umbes 10 eestlast. Nende juurde lähengi.