vaatleksime parem koolivägivalla põhjuseid ja üritaksime aru saada miks ta üldse tekib.
koolivägivalla põhjustajaks on ju eeskätt seesama koolilaps. laps kes tuleb reeglina suht tavalisest kodust, tavaliste vanemate ja tavalise kasvatuse juurest teiste laste juurde ja ei oska seal kahjuks käituda. väljendab ennast kiuslikult ja teisi mitte arvestaval moel. koolivägivald on ilus uus termin aga tegelikkuses ei ole selles midagi ei ilusat ega ka uut. koolivägivalda on alati esinenud, mis on uus on tema massilisus ja jõhkrus.

vägivald on alati inimühiskonna osa olnud vahe vaid selles, et ühiskond katsub tavaliselt kehtestada reeglid selle ohjamiseks. miks aga nüüd korraga enam see ohjamine toimida ei taha?
põhjus jälle imelihtne. inimkonna jaoks kehtestatud reeglite järgimist toimetab täiskasvanute suhtes tavaliselt esimesena ühiskond ise ja seejärel selleks loodud korrakaitse. lapse jaoks on see nn. ühiskond enne kooli-lasteaeda reeglina kodukeskkond, mille tähtsus lasteaia-kooli ajal järk järgult väheneb andes ruumi rohkem eakaaslaste gruppidele.

ühesõnaga esmane käitumisreeglite omandamine toimub kus – õige, ära arvasite – kodus.
mis aga toimub tänapäeva kodus.

esiteks on meil väga inetu põlvkondade vaheline vahe, perekonnad ei ela enam koos vaid vanaemad-vanaisad on reeglina kusagil mujal, kõigil on alati kiire jne. teadmiste vahetus põlvkondade vahel on vähenenud kardinaalselt. noor põlvkond ei hinda niipalju vanemate elutarkust jne jne jne. tarkust ammutatakse rohkem naistelehtedest ja populistlikest psühholoogide loengutest kui sedagi. vähe sellest, kõik nn. “edumeelsed” tarkuse allikad propageerivad lapse õiguste kaitset – kus vägivallaks peetakse juba laksu lapse pepule rääkimata siis kasevitsast mis vanasti meile sõnakuulmist ja elutarkust andis. sellele hakkab vaikselt järele jõudma ka seadusandlus kus juba seadustataksegi osa nendest lollustest ja sisuliselt luuakse võimalus kriminaliseerida lastevanemate tegevus lapse kasvatamisel.

neile kes nüüd hüüavad kõva häälega, et lapse löömine pole kasvatamine, et head lapsed need kasvavad vitsata… selgitan kohe mida ma sellega tegelikult mõtlen.

olen täiesti nõus väitega, et last on võimalik kasvatada absoluutselt ilma mingisuguse füüsilise mõjutuseta.
aga kas see on alati kõige otstarbekam? kas see on kõikidele inimestele jõukohane?

esiteks teeme vahe vahele. lapsele kerge laksu andmine (või kasevits) ei tee lapsele füüsiliselt mitte mingit kahju. küll aga lahendab psühholoogilised pinged. need kes on ema-isa käest keretäie saanud teavad mis ma mõtlen. lapse puhul pinge kaob ja asendub kurbuse-rahuloluga sain kätte ja nüüd on kõik, enam ei pea kartma, et mis nüüd juhtub. vanema puhul aga on kadunud kogu frustratsioon selle suhtes mis laps üldse korda saatis ja alles on vaid suur kurbus ja kaastunne, sest just sai karistatud seda keda sa üle kõige maailmas armastad.
tulemuseks on hingesoojus ja üksteise ning mõistmise otsimine.

ärge nüüd ajage segi, see kui kergelt vindine vanem tuleb koju, lööb käeseljaga lapse pikali ja käratab, et ära vänderda mul siin ees… see on ju hoopis midagi muud. seda nimetatakse vägivallaks ja see teguviis oleks vägivaldne mitte ainult lapse vaid ka täiskasvanu suhtes. meie ühiskonnas aga kiputakse panema mõlemad enam vähem ühe ja sama nimetaja alla.

teiseks peame meeles pidama, et kõik inimesed ei ole ühesugused. meil on erinevad võimed erinevatel elualadel ja lapse psühholoogiline mõjutamine vajab päris head psühholoogilist ettevalmistust. mõnel meist on see olemas, mõnel mitte. ja need kellel neid võimed kaasa antud pole ja kes psühholoogiliste võtetega lapsest alati jagu ei saa, mis need siis teevad? jätavad lapsed kasvatamata või?

ühesõnaga küsimus ei ole niivõrd selles, kes millal ja kui palju vitsa sai vaid selles, et nn “laste õiguste” propageerimise tuhinas on vanemad pandud mõtlema, et mitte ainult vitsa andmine vaid üldse kasvatamine ja keelamine ongi vale ja karistatav tegevus. et inimest peakski kasvatama ainult läbi positiivsete emotsioonide. no palju õnne.

viimastel kümnenditel on aktiivselt propageeritud lastevanemate rolli vähendamist kasvatuses. ma sõnastaksin selle just niimoodi, sest see avab selle tegevuse tegeliku pale ja tagajärjed. ajendatud on see suhtumine hoopis õilsamatest eesmärkidest nagu laste õiguste kehtestamine, vabakasvatus, muretu lapsepõlv jne jne. alati (ja käesolevas artiklis) räägitakse kooli, ühiskonna, kodanikualgatuse, riigi jpt kohustusest-rollist laste kasvatamisel aga jäetakse nagu kahe silma vahele perekond-vanemad.

tegelikkuses aga nagu inimestel väga tihti juhtub kui vanadelt rööbastelt tahetakse midagi ära keerata lähevad asajad väga untsu. eks me võime ju meelde tuletada ka meie lähiminevikust kuidas sooviti ühiskonda muuta sotsiaalseks-kommuunseks, kuidas sooviti alistada looduse stiihia jpt “toredad” sotsialistliku mõtlemise pärlid.

ühesõnaga juba aastakümneid, ja mitte ainult, on liberaalne ühiskonnamudel tahtnud (ja ma tegelikult ei oskagi arvata miks) vähendada peremudelis vanemate tähtsust nii õiguste kui kohustuste osas.
lastele soovitakse anda nagu mingit autonoomsust, kus nad võivad küll vanematelt nõuda hüvesid samas olles ise mitte millekski kohustatud. selline mudel aga ei ole elujõuline.

küsite miks? aga sellepärast, et vanemad ongi lapse kasvatamise esimene ja tegelikult ainus tähtsaim osa. kindlasti oskab mõni tark psühholoog siinkohal täpsemalt kirjeldada mida, millal ja kuidas laps vanematelt õpib aga talupoja tarkus ülteb, et mida juku ei õpi seda juhan ei tea. ja nii see ongi.

läheme siis tagasi koolivägivalla juurde. kes on näinud näiteks kaubanduskeskuses pikali visanud jonnivat last, keda vanemad meeleheitlikult ja pisut häbenedes maast püsti püüavad ajada.

mida see pilt teile ütleb? milline on see situatsioon viie-kümne aasta pärast? kas selle lapse harjumused kombed on muutunud?

aga miks nad peaksid olema muutunud. meile sunnitakse peale mõtlemist, et lapsega konflikti ei tohi minna, teda korrale kutsuda ei tohi. aga see eelnev pilt mis ma maalisin, see on ju iseka indiviidi soov saada seda mida just tema tahab. ja kümne aasta pärast on see indiviid lihtsalt kümma aastat vanem, aga tal ei ole ühsikonnas elamise reegleid selgeks tehtud ja ta käitub ikkagi samamoodi. ma tahan ja ma pean saama.

indiviid on põhimõtteliselt isekas ja domineeriv. see on tema primaarne ellujäämise instinkt. ühiskonna jätkumiseks on aga vaja omandada selle ühiskonna reeglid. kui neid ei omandata, tekib hõõrumine, mis viib konfliktide ja vägivallani. ja rohkem polegi vaja.

me oleme inimestena põhimõtteliselt sellised nagu oleme. ühiskonnas hakkama saamiseks aga peame omandama teatud lisaväärtusi nagu mõistmine, arvestamine,

NO MÕELGE NÜÜD OMETI KORRAKS RAHULIKULT JA KATSUGE ENNAST SINNA SITUATSIOONI PANNA.
KUS TEID SAADETAKSE SUNNITÖÖLE KUNA TE EI TÄIDA VALITSEVA PARTEI OOTUSI MAAILMAMEISTRI VÕISTLUSTEL.

mõte see artikkel siia üles panna oli teine – hea on pärast nii 5-10 aasta möödudes vaadata, mis sellest afäärist siis saanud on.
head ootamist.

Mistahes väiksegi võimaluse teiste riikide kallal norida kasutab Venemaa alati ära.
Kui aga lääne poliitikute pead teibasse aetakse, siis on vastuseks kerge muhelus, et nagu tunnustus või nii. ühesõnaga hea ja maitsekas iroonia.

ja ega Mardile midagi ette heita ei olegi, sest see on intelligentse inimese vastus sellisele tobedusele.
samas aga propagandamasin ei maga ja Venemaal seda enam. intelligentsetele inimestele täna loomulikult see korda suurt ei lähe.
aga kui palju on maailmas tegelikult neid, kes polegi nii väga intelligentsed ja kelle mõttemaailma suunab tihtigi just propaganda. ja eks tea iga psühholoogia tudengki, et pikaajalise mõjuga sugereeritav informatsioon jõuab lõpuks ikkakgi kohale.

ÜHESÕNAGA ÜLESKUTSE LÄÄNEMAAILMALE – AGRESSIOONILE TULEB ALATI VASTATA SAMAGA OLGU SIIS PEALEGI TEGEMIST ESIALGU VAID VERBAALSE AGRESSIOONIGA. INTELLIGENTSUSEGA MASSE EI VÕIDA JA LÕPUKS JÄÄB VÕITJAKS IKKA SEE, KES KÕVEMINI RÄÄGIB. KÜSIMUS ON VAID AJAS.

seepärast on Trivimil sulatõsi – kui meil on oma tõde ja me ei suuda seda teistele ära selgitada, siis me oleme tõesti väga mannetu rahvas.

Olen isiklikult ja peamiselt eetilistel põhjustel IRL ja Reformierakonna pooldaja, siinkohal aga tahaks öelda mõndagi kriitilist just nende parteide tegutsemise kohta ja eelkõige just valimiste ajal.

Lihtsuse mõttes teen seda kommenteerides ülalpool olevat artiklit.

1. pealkiri – võtame nüüd venelased käsile.

Kedagi käsile võtma tähendab pigemini vaibale kutsuma kui, et poolehoidjaid leidma. Seega kui keegi antud sihtgrupist peakski seda artiklit lugema oleks sellest pigemini kahju kui kasu.

Õpetus: avaliku elu tegelase avalikud esinemised peavad olema planeeritud, koordineeritud ja asja pärast. Niisama ei ole vaja midagi öelda.

2. Laari väide: IRL hakkab tulevikus sarnaselt KEga venelastega rohkem suhtlema.

Venelased ei istu kusagil Lasnamäe veerel ega oota, et keegi nendega suhtleks – juba ainuüksi lause ülesehitus …sarnaselt KEga… näitab, et neil on juba kellega suhelda ja neil ei ole vaja oodata, et IRL ometi ükskord tuleks ja nendega suhtlema hakkaks. Rong on juba ammu läinud. KE on venelastega suhelnud juba väga ammu, alates Savisaare kodakondsuse poliitikast ja tegelikult varemgi. Kõiki neid aastaid ei ole praegu kellelgi võimalik tasa teha, kui siis vast ainult Putini isikliku kaasa löömisega kellegi valimisprogrammis.

Õpetust: tegelikult otseselt polegi, on variandid, vaata viimast punkti.

3. Laari väide: Tuleb rohkem selgitada oma seisukohti ja rääkida inimestega. Keskerakonna propaganda taustal jäi paljudele vene valijatele info teiste kandidaatide kohta häguseks.

Selgitused on alati head aga propaganda vastu on tegelikult ainult üks vahend – propaganda. Vaid tõe rääkimine ja selgitamine on üllas ja õiglane ja võidab kindlasti teatud inimeste hääled aga valimiste võitmiseks on vaja diferentseerumist.

Õpetus: Kui ise ei viitsi, siis võtke palgale professionaalseid propagandiste. Tegelikkuses on see kogu Eesti riigi viga. Venemaa tapab meid pidevalt meedias just propaganda abil. Meie vastused aga jätavad tihti mulje, et me kas ei oska või lihstal ei viitsi mõtteid koguda, et sellele vastata. Kindlasti ütlevad paljud, et ma käin püstipäi ja räägin ainult tõtt. Selline teguviis on üllas ja sellest peaksid eeskuju võtma kõik. Võimu tasandil aga ainult sellega läbi ei saa. Alati peab olema neid kes kalkuleerivad läbi ka räpaseid variante, et kostitada sellega neid kes ise selliseid võtteid kasutavad.

4. Ja kõige tähtsam mida öelda tahtsin. Venelased venelasteks, nende hääled huvitavad kindlasti paljusid, aga paljudele on see ka ületamatuks takistuseks. Aga milleks rääkida venelastest kui Savisaar ei võida ju sugugi ainult venelaste häälte abil. Vaadake milline toetajaskond on tal eestlaste seas. Kiigake kasvõi eelnevalt postitatud Keskerakonna laulu videot. Miks on kõike need inimesed – ka noored eesti staarid kellel ei ole ometi midagi ühist venelastega, kes on liiga noored et omada mingitki keskerakondlikku poliitilist veendumust. Miks nad seal siis on…?

See on küsimus mida parempoolsed erakonnad peaksid enestele esitama. Ärge minge püüdma võõrast varest katuselt kui omal kanad õue pealt minema jooksevad.

Seepärast on Laaril tuline õigus kui ta ütleb: Valitud taktikal oli poliitiline hind – aga muidugi oli ja on alati. Kõigile meeldida ei ole võimalik, aga neid kellele ei meeldita on võimalik panna hääletama enda poolt.

Ma ei hakka siinkohal peatuma sellel milliste vahenditega. Paljud nendest vahenditest on kindlasti ka ebaeetilised ja korruptsioonihõngulised mida järgida ei tohiks, aga üldiselt arvan ma, et parempoolsed erakonnad jäävad pigemini KEle alla mitte valimisvõitluse vaid valimiste vahelisel ajal, kui toimub töö toetajaskonna ja liikmeskonna kasvatamiseks.